Habekotkas on nagu mägede vaim. Oma käitumiselt ja söömisharjumustelt on ta täiesti teistest röövlindudest erinev. Temaga kaasneb palju müüte ja legende ning osaliselt suudeti valede arusaamade tõttu ta peaaegu Euroopas väljasuremiseni küttida. Õnneks, aga suudetud ta sealt teispoolsusest tagasi tuua… Jätka lugemist →
Kaeluskotkas on kaunis hiiiglane, kes kunagi asustas kõiki Euroopa mägiseid alasid alates Pürenee poolsaarest kuni Karpaatideni välja. Inglis ekeeles on tema nimi Eurasian griffon vulture. Vulture tähendab otseses tõlkes raisakotkas. Raisakotkaste (vultures) alla kuulub maailmas kokku 23 liiki linde. Vanas… Jätka lugemist →
Händkakk ehk uraali kakk ehk pikksaba-kakk on selline lind, keda enamuses Euroopast ei kohta. Nimelt on Eesti selle liigi üsnagi lääne piiriks. Teda leidub kogu Venemaa laiuses kuni Vaikse ookeanini välja ning ka Jaapanis. Euroopas aga vaid Baltikumis, Rootsis, Soomes… Jätka lugemist →
Väike-konnakotkas on Eesti kõige levinum kotkas. Neid arvatakse Eestis elavat isegi kuni 600 paari. Naljatalevalt võib lausa öelda, et neid on rohkem, kui teisi kotkaid kokku. Üllataval kombel elab meie lõunanaabrite juures väike-konnakotkaid kordades rohkem, kui meil. Õigupoolest on Läti… Jätka lugemist →
Üks kord elus (once in a lifetime) Jägala joal. Selliselt võib küll möödunud nädalavahetuse virmaliste etendust nimetada. Ma saan aru, et osadel inimestel on juba tüdimus virmaliste fotodest, kuid ma panen veel mõned lisaks ja kirjutan veidi ka juurde. Magnettorme… Jätka lugemist →
Kõrvukräts (lad Asia otus) on üks äärmiselt põnev kakuline. Neid on olenevalt aastast meil Eestis suvisel ajal päris palju – 1000 – 4000 haudepaari.Kuigi väike osas rätse jääb meile ka talvituma, saabub see nö. suurem kogus märtsis, hiljemalt aprilli alguses…. Jätka lugemist →
See on kotkas kellel ongi kaks nime.Hispaania kääpakotkas (spanish imperial eagle lad. Aquila adalberti) on Euroopa kõige haruldasem kotkas, kelle nimi kõlab inglise keeles eriti uhkelt – hispaania kuninglik kotkas. Ta on muideks ka Hispaania rahvulinnuks. Ma olen siia röövlindude… Jätka lugemist →
Tuuletallaja (Falco tinnunculus) on Euroopa nö. tuntuim pistrik. Ta on levinud kogu Euraasias ja ka Põhja – Aafrikas. Eestis pesitseb neid ca 600 – 900 paari. Maailmas loetakse nende arvukuseks üle 5 miljoni linnu. Tegemist on talveks lõunasse rändava röövlinuga, kes… Jätka lugemist →
Toolse linnus paikneb paigas, kus valgusreostust pole segamas. See võimaldab Toolse linnust pildistada tähistaeva kupli all ning teha ka ajatuna tunduvaid fotosid linnuteega. Selle foto tegin ma ühel jagedal novembrikuu hilisõhtul, kui pikutasin päris pikalt linnuse juures nautides öö maagiat.See… Jätka lugemist →
Ma olen fotode tegemisel kuskilt sügaval hinges ikkagi maastikufotograaf. See tähendab, et kui ma pildistan lindu või looma, siis pigem tegevuses või koos maastikuga. Kui ma pildistan inimest, siis ma tahan et seal oleks lugu. Oleks maastikku, oleks emotsiooni ja… Jätka lugemist →
Linnutee on oma nime saanud läbi selle, et vanarahvas vaatas taevasse ning nägi üle taevavõlvi tõmmatud sädelevat jutti põhjast lõunasse. Vanarahvas arvas, et see ongi lindudele suunda andev tee ehk Linnutee. Teinekord jalutades pilkases pimeduses tekib Linnuteed vaadates tunne, nagu… Jätka lugemist →
Helkivad ööpilved on omamoodi kesksuvine maagia. Inimesed, kes on seda näinud, tahavad alati uuesti näha. Kujutage ennast nüüd istuma mõnusal sumedal suveööl Keila – Joa äärde. Ümberingi on sinine mõnus soe ööpimedus, mis ei ole kottpime vaid just selline mõnusalt… Jätka lugemist →
Puna-harksaba (lad. Milvius milvius ingl. Red Kite) on linnulik, kes on Estis kevadise ja sügisese rände ajal kohatav eksikülaline. Kuigi samas on ta pesitsenud esmakordselt Eestis 2015 ning samas paigas ka aasta hiljem. Eestis kohati 2023 aastal puna-harksaba ca 50… Jätka lugemist →
Linnutee on oma olemuselt mitut moodi maagiline. Kui vaadata ilma valgusreostuseta paigas taevasse, siis pime katus, mi süle meie laiub on nagu sõel, ku smustas taevas on helendavad täpid. Ja siis sealt kuskilt sõela keskelt on tõmmatud nagu helendava spreivärviga… Jätka lugemist →
Kalakotkast võib nimetada küll Eesti põliselanikuks, sest ta hakkas meil pesitsema juba peale viimast jääaega. Muide põnev fakt kalakotka kohta on see, et liigina on ta väga vana – ta nii öelda juured ulatuvad juba11 miljoni aasta taha. Tollest ajast… Jätka lugemist →
Mõte minna Bialowiezasse piisoneid pildistama on mul keerelnud peas juba väga pikalt. Käisin kunagi 4 aastat tagasi Bialowieza ürgmetsa külastamas ning sellest jäi väga sügav mälestus. See aura ja atmosfäär, mis seal metsas valitseb ei ole võrreldav ühegi teise looduses… Jätka lugemist →
Ilves on meie metsade saladuslik kass, kes armastab kõndida omapäi. Ilvese kohta öeldakse, et ta kõnnib igal õhtul erinevat rada ning samasse paika tuleb teinekord alles kahe nädala pärast. Ilves on uudishimulik loom, kes teinekord hakkab vaikselt inimesele metsas järgi… Jätka lugemist →
Emakarule oli lahkuv talv toonud kaissu neli põngerjat. Pisikesed hullajad olid tormakad ja vajasid palju energiat. Viimast läks vaja ka kasvamiseks. Iga emakaru soov on, et tema silmateradest kasvaksid uhked ja võimsad KARUD. Emakarul oli juba üksjagu aastaid seljataga ning… Jätka lugemist →
Seal kuskil kõrgel tuulise kaljunuka otsas elas kaunis tuulte printsess. koos oma kahe ihukaitsjast koeraga. Kui suvel kuivaga sooviti saada vihma või talvisel ajal valget lund, tuli võtta ette pikk ja raske teekond mööda kitsast ja järsku teerada sinna kuhugi… Jätka lugemist →
Kaljukotkas ehk maakeeli ka maakotkas või laanekotkas (lad. Aquila chrysaetos) on Eesti kõige võimsam röövlind. Kuigi tiibade siruulatuselt jääb kaljukotkas (kelle tiibade siruulatus on vahemikus 190 – 225 cm) veidi merikotkale (190-240 cm) alla on ta ikka selgelt taeva valitsejaks…. Jätka lugemist →
Toompea võib mõningatel hetkedel tunduda muinasjutuna. Toompea. Ärgates avastasin end kesk piimjat udu, mis oli nii tihe, et tundus – kui sirutadkäe välja, siis pead teisega seda kinni hoidma või muidu kaob ta udu sisseära. Kuskilt kaugelt hakkasid aga ühel… Jätka lugemist →
Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus) on lind keda kohtab meil vaid tavistel kuudel. Selle liigi pesitsusala asub kaugel põhjas ehk 61 laiuskraadist ülespoole. Need, kellele laiuskraadi mõiste natuke võõram ütleks, et see on umbes seal, kui mööda Soomet sõita umbes 40% maad põhjasuunas… Jätka lugemist →
Rabapistrik (lad. Falco peregrinus ingl. Peregrine falcon) on üks looduse nö. kõige kõigemaid. Nimelt on ta kiireim elusolend Maal. Olles kiireim lind ei suuda talle kiirustes vastu seista ka mitte ükski loom ega muu elusolend. Kiireim sööst, mis inimene on… Jätka lugemist →
Roo-loorkull (Circus aeruginosus inglise keeles the western marsh harrier) on Eestis pesitsevatest loorkullidest kõige rohkearvulisem. Haudepaaride hulka loetakse vahemikus 800 – 1300 (järgmisena järjekorras ootaval soo-loorkullil on see number 300 – 500 vahel). Ta on levinud Euraasia parasvöötmes ning ka… Jätka lugemist →
Keila-Joa on üks äärmiselt kaunist paik. Seal on igal aastajal oma hing ja nägu. Seal on avarust ja teatavat rahu isegi siis, kui inimesi natuke rohkem jalutab.Helkivad ööpilved on Eestimaine suvine maagia. Paljud teavad paika vaid kose järgi, kuid Keila-Joa… Jätka lugemist →
Sooräts (Asio flammeus) on kakk, keda meil Eestis just väga palju ei kohta. Hinnanguliselt pesitseb neid meil vaid 10 – 50 haudepaari. Tõsi, rände ajal trehvab neid siin rohkem. Tal on inglise keeles äge nimi – short-eared owl ehk lühikeste… Jätka lugemist →
Merikotkas on Eesti suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus võib olla isegi kuni 240 cm. Et paremini sellest aru saada manage enda ette ukseava, mille kõrgus on ca 200 cm ja siis veel sinna 40 cm otsa. Nii võimas on merikotkas…. Jätka lugemist →
Soo–loorkull (lad. Circus pyrargus ingl. Montagu’s Harrier) on üks meil Eestis suvesid veetvatest põnevatest kullidest. Kõige rohkearvulisem loorkull on roo–loorkull, kelle arvukust hinnatakse 800 – 1300 haudepaarile, soo–loorkulli vastav number on 500 – 800 ning välja–loorkullil 100 – 200. Tegelikult… Jätka lugemist →
Vöötkakk (Surnia ulula) nimetus inglise keeles on northern hawk owl, mis tõlkes tähendab põhja kull kakku. Eks ta ju selles mõttes on tabavalt öeldud, et oma pesitsusalade poolest ongi ju tegemist nö. põhjamaise kakuga, kes meile satub rände käigus just… Jätka lugemist →
Jäälind (Alcedo atthis) nimetatakse meie jõgede kalliskiviks, kuid samas on selle linnuga seotud päris palju huvitavat informatsiooni. Näiteks on põnev teada, et jäälinnu ladinakeelne nimetus on tulnud vanakreeka mütoloogiast tegelase Alkyone järgi, kes muudeti jäälinnuks. Ta oli tuultejumal Aiolose tütar… Jätka lugemist →
See pilt on pärit samast õhtust, millest siin pikema jutu kirjutasin. Pildil on kaks viimasel talvel sündinud karupoega, kes isakaru eest puuotsa plehku panid ja all toimuvat isa – ja emakaru ragistamist ärevil südamega jälgisid.
Kaljukotkas on meie Eestimaa taeva valitseja. Kaljukotkas on küll mõõtmetelt natuke väiksem, kui merikotkas, kuid selgelt vihasem võitleja. Kui kuskil on korjus ning sinna saabuvad mõlema liigi esindajad, kipub merikotkas ikka kaljukotkale koha loovutama. Kaljukotkaid on aga Eestis üsna vähe…. Jätka lugemist →
Hiireviu on meil Eesti kõige rohkearvulisem röövlind. Suvisel ajal hinnatakse nende arvukuseks 5000 – 6000 paari Talvisel ajal on see number oluliselt väiksem. Suurem osa meie oma koduseid hiireviusid kolib talveks lõunamaale ning põhjast luuguvad meist üle seal elavad linnud…. Jätka lugemist →
Seda me oleme kõik kuulnud juba lapsepõlvest saati, et paik kust algab vikerkaar, sinna on rahapada maetud. Tuleb lihtsalt õigel ajal ja õige nurga alt läheneda ja leiabki suure katla kullaga. Kuidas aga saab taevasse kuupallike? Kuskilt ju tõstetakse tema… Jätka lugemist →
Ma käin Saaremaal pildistamas punahirvi kahel ajal – septembris, oktoobris nende nö. jooksuajal ning siis taas kevadel märtsis. Oma iseloomult on need ajad täiesti erinevad. Sügisene jooksuaeg on periood, kus võib kohata üksinda ringi jalutavaid pulle või siis näha pulle… Jätka lugemist →
Kindlasti on paljud vaadanud õhtul tõusvat ja hommikul loojuvat täiskuud ja mõelnud, et kuidas ta punakaks värvub ja kuidas ta nii suur on. Punase värvusega on kusjuures lihtne. Nimelt jääb kuu vastassuunas loojuva päikese tõttu maa varju taha . Kuult… Jätka lugemist →
Konnakotkaid on Eestis kahte liiki: väike – konnakotkad ja suur – konnakotkad. Kui suur-konnakotkad on meie kõige ohustatum kotkaliik, keda Eestis vaid üksikuid võib kohata, siis väike-konnakotkas on meie kõige rohkearvulisem kotkas. Kaitse all on nad aga mõlemad. Kuigi ühe… Jätka lugemist →
Kuuvarjutus ei ole väga ebatavaline nähtus. Täisvarjutus, kus täiskuu ajal kogu kuu varju läheb on üksjagu ebatavalisem. Osad kuud aastas on nö. superkuud, kus kuu on natuke suurem tänu sellele, et paikneb maale lähemal. Kuuvarjutsutega on aga see probleem, et… Jätka lugemist →
Ulmefilmides on tavaliselt nii, et peategelane kõnnib tühermaal. Kõik on kottpime ja ainuke valgus tuleb justkui tähistaevast. Osad tähed justkui vilguvad, teised “põlevad” pidevalt. Peategelane astub mööda kuivanud rohtu ning ainuke heli, mis kostub on kuivanud rohukõrte murdumine. Kogu ümbruskond… Jätka lugemist →
Ma tavaliselt pildistan virmalisi 14 mm objektiiviga. See on päris lai ning aitab mahutada võimsat vaatemängu päris suurelt. Tollel õhtul oli aga kaar sedavõrd lai, et tegin virmalistest panoraami, kus kolm pilti sai kokku pandud. Foto on tehtud Türisalu rannas…. Jätka lugemist →
Suvelõpu öine äike.Nii võib seda äikest ja õhtutnimetada küll. Foto on tehtud pühapäeva 28. augusti õhtul, kui Eestis poosetanud kuum ilm pidi taanduma põhjast tuleva külma õhumassi ees. Külm tuli põhjast ja puhus täiel jõul siia pesa teinud kuuma eest… Jätka lugemist →
Maakotkas on kaljukotka teine nimi. Kuivõrd Eestis puuduvad kaljud, siis nimi kaljukotkas tuleb pigem maadest, kus ta tõesti elutseb kõrgel kaljuservadel. Meie põhjanaabrid soomlased nimetavad teda maakotkaks ja tegelikult sobib ta eestipäraseks nimetuseks ka maakotkas väga hästi. Erineb ta ju… Jätka lugemist →
Minu jaoks on virmalised üksjagu sellised pimeda aja ehk siis pigem külma talve, rõske sügise või vaikselt emotsioone näitava kevade teema. Nüüd aga on läinud nii, et augusti lõpp tõi meile korraga kaugelt lõunast soojalaine ja põhjast värvidemängu ehk suvised… Jätka lugemist →
Kalakotkas on üks tõeliselt äge lind. Ta saagiks on pea 100% kalad. Selleks, et kala kätte saada liugleb ta veekogu kohal kergeid kaari teha ning märgates vees ujumas kala, tuleb sööst. Kalakotkas kukub ülevalt kõrgelt vette nagu nool, küünised ette… Jätka lugemist →
Helkivad ööpilved on meie suvine privileeg. Helkivad ööpilved on väga kõrgel atmosfääri piiril olevad “pilved”, mis suvisel ajal tekivad põhjapoolsetele laiuskraadidele ja talvisel ajal taas lõunapoolsetele. Mida kaugemal epoolusest minna, seda vähem neid näha on, sest päike jääb liiast horisondi… Jätka lugemist →
Picture saved with settings embedded. Orioni udukogu on hästi põnev osa meie Linnutee galaktikast. See asub meist ca 1350 valgusaasta kaugusel Orioni tähtkujus. Ta laius on ca 24 valgusaastat.Kõik see värv ja kujundid, mida antud fotol näete on tingitud gaasist… Jätka lugemist →
Paljude jaoks on Eesti juures ilus suvine õitsev aas, teiste jaoks sügisesed värvilised alleed, kolmandatele meeldib krõbeda pakasega talvehommik, kus puud on pakasehärmatisega kaetud.Siin pildil on lihtsalt üks suvine öine õitsev ristikupõld. Tegelikult ju midagi väga tavalist. Kuid näiliselt ka… Jätka lugemist →
Udu saabub alati justkui metsa tagant või lohu seest. Alguses pole kuskil udu ja siis hakkab ta hiilima üle põllu. Jääb tunne, et ta on nagu kinosaali ukse taga tropis oodanud külastajad, kes saali ukse avanedes saali valguvad. Udu saabub… Jätka lugemist →
Mulle Saha kabel oma täiesti tuntava sajanditevanuse hingusega väga meeldib. Seetõttu võtsingi suuna sinnapoole, kui mu rabas tehtud Linnutee foto all vastav kommentaar kirjutati.Mõte sellest, at saaks pildile nii palju näinud ja nii pikalt läbi ajaloo reisinud kabeli, mille ehitusaasta… Jätka lugemist →
Jägala juga on paik, kus inimesed kipuvad käima talvel jääpurikid imetlemas või kevadel suurvett nautimas. Need on ajad, mil rahvast on Jägalal ikka massides. Kui aga minna Jägala joale hoopis pimeneval sügisõhtul on seal võimalik nautida hoopis muud meeleolu. Olen… Jätka lugemist →
Virmalised kipub ikka selline põhjamaine teema olema. Põhja Soome või Norraga käivad talv ja virmalised ju nagu sukk ja saabas. Tegelikult näeb ka Eestimaal virmalisi. Kui päikesel toimub mõni natuke tugevam purse, siis tekib ka meil põhjakaarde kerge rohekas kaar…. Jätka lugemist →
Musträhn ehk nõgikikas on Eesti suurim rähniline, kelle kriiskavad hüüded kajavad üle metsa kaugele. Ta nokk on nagu peitel ning vaadata kuidas ta sellega puu sisse auke lööb on muljetavaldav.
Kas seiklus pole mitte selline, kus on värve ja elamusi, põnevust ja särtsu. Käisin mõned ajad tagasi ühe pisipõnniga sellisel seiklusel, millest põnnil kindlasti vanemast peast meenutamist on
2021 aasta sügisel toimus Tallinnas Samsungi poolt korraldatud droonishow, kus valgutsitega varustatud sajad droonid taevass ekujundeid moodustasid. Siin siis üks minu poolt tehtud pilt antud etenduselt. Iga see punane täpp on üks droon.
Suvi on lähenemas ja meile Eestile omased kullid ja kotkad on varsti kõik taas kohal ja põldude metsade kohal lendamas. Kotkastest on meil paigalinnud meri- ja kaljukotkad. Talveks lahkuvad konnakotkad ja kalakotkad. Mõlemad saabuvad taas soojemate ilmadega tagasi. Kullidest on… Jätka lugemist →
Kas pole põnev mõelda, et seesama vana paekivist tuletorn on seal juba mitu sajandit poolsaare serval virmalisi vaadanud. Kindlasti on seal tal seltsis olnud seda tegemas teinekord majakavaht, mõnikord kaugelt sadamast üles pangale jalutanud meremehed või siis käest kinni hoidvad… Jätka lugemist →
See on üks selliseid fotosid,mis mul jällegi on pikalt juba hinges pöörelnud ja olen ära tahtnud teha. Sellise foto nö. teostamiseks peab langema kokku palju asju ehk siis peab olema ilma kuuta pime aeg, Linnutee peab olema õiges paigas, ei… Jätka lugemist →
Laiuse ordulinnuse kohta muide arvatakse, et selle ehitamist alustati juba 14 sajandil. Üldse on selle linnuse ajalugu hästi põnev, kuivõrd lisaks ordule on selle endale vallutanud venelased, seejärel poolakad ja leedukad, edasi juba rootslased ja siis taas ringiga venelased. Omamoodi… Jätka lugemist →
Lõopistrik on tõeline taevas kihutaja. Oma mõõtudelt on ta üsnagi tuuletallaja mõõtu, kuid erinevalt tallajast kimab ta mööda taevalaotust ega mõtlegi tallata. Mulle meeldib jälgida seda, kuidas ta õhus lendavaid kiile jahib. Mõelge ise, kui kiire on kiil, kes lendab… Jätka lugemist →
Tuuletallajaid elab Eestis umbes sama palju kui väike-konnakotkaid. Ometi jääb ta üksjagu tihedamalt silma. Põhjuseks asjaolu, et nad “tallavad tuult” ehk hõljuvad põldude kohal otsides pilguga alt põllult närilisi. Antud fotol on tuuletallaja küll leidnud söögiks ritsika, kuid oluliselt suuremat… Jätka lugemist →
Maakotkast ehk kaljukotkast vaata kindlasti ka seda pilti ja loe juurde lingilt https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/kaljukotkas-2/
Üks mu tuttavatest kutsus mind tegema endast ja oma hobusest amtelikumat pilti. Ma arvasin, et lisaks sellele nö. “igavale” pildile võiks ka midagi ägedat teha. Hästi lahe oli see, et Tiina tuli kohe mu ideedega kaasa ning seoses sellega sai… Jätka lugemist →
Maakotkast ehk kaljukotkast vaata kindlasti ka seda pilti ja loe juurde lingilt https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/kaljukotkas-2/
Sooje suveõhtuid ja – öid on muidugi nii mõnus meenutada. Eriti selliseid nagu see siin, kus helkivad ööpilved taevas mänglesid.
Maakotkast ehk kaljukotkast vaata kindlasti ka seda pilti ja loe juurde lingilt https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/kaljukotkas-2/
Tallinna jõuluturg on Euroopas üks kaunemaid. Tegin foto 1 advendil ning lisaks lumele katustel õnnestus taevas näha ka pärlmutterpilvi.
Mul on ikka mõnevõrra olnud hammas verel karu pildistamise suunal. MItte kuskil loomaaias, vaid tema oma elukeskkonnas. Kripeldas ta juba sedavõrd kaua, et oli vaja ette võtta.Karu on hästi põnev loom, kindlasti loom kellel on palju erinevaid nägusid. Paljude inimeste… Jätka lugemist →
Inimesed peavad karu mingipärast kiskjaks, kuigi tegelikkuses toitub karu peaasjalikult marjadest, juurtest seemnetest ja ka putukatest. Karu tavapäraselt ei murra elusloomi, vaid eelistab süüa pigem juba natuke roiskuvat liha. Kohates karu, on inimesel esimene mõte, et karu ründab teda. Tegelikkuses… Jätka lugemist →
Kuivõrd viirusega seoses seiskus lennuliiklus, oli võimalik saada lubasid lennata drooniga täiesti uskumatutess epaikadesse, kus see varem võimalik ei olnud. Suured tänu Lennuametile selle eest!
Lõpetanud muinasjuturaamatus eelneva põneva loo, keerasin ma järgneva lehekülje ning sattusin koheselt muinasjutumetsa.Mets sättis ennast vaikselt magama. Siin – seal sibasid veel väikesed metsaelukad, ritsikad tõmbasid veel viimaseid tiheda päeva noote ning linnud laulsid aina vaiksemal toonil. Ja siis ilmus… Jätka lugemist →
Nagu ma ka varem olen maininud, meeldib mulle vaadelda nastikute tegevust. See on äärmiselt põnev ja kaasakiskuv maailm. Siin on taas üks tabamus, mille üle olen väga rahul. Olin jõe ääres passimas nastikut ning siis roomaski üks kivide vahelt välja…. Jätka lugemist →
Kui puud on juba lehtedest pooltühjaks langenud, kuid maad kattev vaip on veel kergelt kollakas, siis see on nagu nukker järelhüüe lahkuvale värvilisele sügisele, mille möödumist üle pea kihutavad pilved helkides päikeseloojangus veel võimendavad. Tammed on nagu suured hiiglased, kes… Jätka lugemist →
Hiliskevadine kuni varasügisene öine tähistaevas on Linnutee pildistamiseks kõige parem aeg. Sel ajal on taevas vaadeldav Linnutee nö. parim osa. Edasi hakkab ta juba keerama ning tavisel pimedal ajal on pilt mõnevõrra teine.Kindlasti on paljud näinud kauneid pilte Linnuteest ning… Jätka lugemist →
Kuskil salapärases paigas on üks jõgi, mis voolab välja kuldsest südamest, võttes sealt kaasa kõik positiivsed mõtted ja elurõõmu, kihutades mööda maad edasi jaotab selle kõigile, kes seda vajavad. Kas pole sellised paigad just need, kus saabki ennast elujõu ja… Jätka lugemist →
Kui maailma servale jalutada, siis on võimalik seal istet võtta, jalad üle ääre alla riputada ning mõnusalt istudes mööduvaid pilvi vaadelda.
Draakoneid ja madusid on erinevaid. Lugedes vanu legende ja muinasjutte, on nad igas ühes neist erineva väljanägemise ja suurusega. Jalutasin Viljandimaal ühes kaunis looduspargis ning nähes tõeliselt kaunist oja voolamas orus läksin seda sinna pildistama. Kükitasin kivi najale, et pilti… Jätka lugemist →
Sulgedes silmad lendasid need luiged nagu unenäos aeglaselt tiibu lehvitades sinna kuhugi kaugele. Oli sedavõrd vaikne, et luikede tiibade liigutused kostusid haldjalikult läbi õhu.Taustal liikusid kergelt kollased kaselehed ning oli tunda esimest kargemat põhjatuult, mis õhus üksikuid lumehelbeid lennutas. Need… Jätka lugemist →
Kas poleks mõnus ärgata magamiskotis keset koristatud viljapõldu ümberingi hõljumas mõnus põhu ja vilja lõhn, näha päikest ülesse sirutumas ning kergelt sooja ja valgust andmas läbi tiheda ja värske hõnguga uduvaiba? Lihtsalt pikutada. Kuhugi pole kiiret ning vaadata kuidas see… Jätka lugemist →
Oli tuuline lumesajuga külm jaanuari hommik. Mere ääres tuiskas. Selline tüüpiline talveilm. Ja seal nad hüppasid ringi, nagu oleks igas ühes neist päike peidus. Ühel hetkel tekkis pilvedesse väike auk ning lindude taha tekkis värvi. Sisi saigi kiiresti pilt ära… Jätka lugemist →
Maailmas on palju kauneid punaseid ja rohelisi puid, osad on kõrged ja teised on laiad, ühed on torkivad ja teised pehmelt tuules õõtsuvad ja siis kõigi nende keskel on Puude Kuningas
Kõik allpool olevad pildid on tehtud looduses elavatest kotkastest. (NB! klikkige piltidele , et näha neid suuremana). Kuivõrd lihtsalt vabas looduses jalutades on kotka pildistamine üsnagi keerukas ülesanne, sest kotkas ettevaatliku linnuna üldjuhul endale ligidale ei kipu laskma, siis läksin… Jätka lugemist →
On kohti, kus muinasjutud sünnivad. Teinekord nad tekivad vaid tuulesahinast, teinekord kuuvalge säravast vihust. Mõned aga sünnivad vetevoo siidise kardina taga.
Uinudes alles hullasime jääkülmas vees jääsupi sees jäätava tuule silitamisel ning siis hommikul ärgates oli kõik läinud. Läinud, nagu poleks olnudki; kunagi olnudki. Polnud tuult ja polnud külma, olid vaid unistused talvest, mida kaunistasid päikesetõusu värvid. Ja nii nad siis… Jätka lugemist →
Udune hommik hiilis jõe ääres ringi ning mässis kõik puud ja põõsad auravasse võrku. Jõgi, mis oma tugeva vooluga trügis Udust läbi, kattus ka siidise helkiva vaibaga, mis astangult alla voolates sillerdas maagiliselt . Jõe ääres vagusi istudes oli näha… Jätka lugemist →
Haldjad lendasid veel uduse vee kohal ringi, kui päike hakkas juba oma kiirjaid sõrmi udukardina kohalt üle sirutama, et see mõne aja pärast jõuga eest ära kiskuda.
Vahel on nii, et kõik tõmbab ümberringi tumedaks ning kurjakuulutavaks. Tumedad pilved suruvad peale ja tuul keerutab valusat vihma. Selles tumeduses on aga ka kaunis pool. Kontsentreerudes tumedale sinisele ilule ning nähes tumedates siluettides ja varjudes värvide mängu, hakkad kindlasti… Jätka lugemist →
Kas pole mitte nii, et teinekord keegi möödub sinust vaid riivamisi ning ühel hetkel leiad, et olete seotud terveks eluks.
Laupäeval oli muinastulede öö.Mõeldes sõnale muinastuled tulevadki silme ette suured lõkked, tähitaevas ning mõnusalt sume öö.Foto tegin Türisalus
Õnnestus eelmisel nädalal saada pildile korraga nii orkester kui dirigent. Muusika, mis mängis oli teravate ja selgelt eristuvate akordidega ning väga ilusa meloodiaga. Sobib kindlasti hästi laulupeo nädalasse.
Kui otsid rahapada, siis järgne tornidele, mis viivad sind päikseni, mille alt loe 15 sammu põhja suunas ning oledki õiges paigas.
Foto on tehtud drooniga Valaste joa kohal. Kui ilmaolud satuvad soodsalt kokku, et puhub tugev põhjatuul, talvine külm hammustab ning juba on piisavalt vett, siis puhub tuul veeauru ülesse puude peale, mis kattuvad jääga. Tekib jääkuningriik.Foto ülemises servas näete juga… Jätka lugemist →
Kaks sõpra pikutasid paadisillal nautisid soojendavat päikest ning unistasid suvest.
Kui on olemas jää ja vesi ning helendavalt valge lumi ning sellele lisada päikesetõusu värvid, siis ongi kõik täiuslik.
Igal pool roomas valge udu, mis ühel hetkel sinakalt helendama hakkas. Samas ajal tõusid taustal kollakas- punakasse taevasse järsku rünkpilved. See sinine suitsuna ringi hõljuv udu ja tordina kerkivad sinakad pilved olid nagu trummipõrin, mis millegi erilise saabumist ennustas ja… Jätka lugemist →
Kui hommikul ilma peeglisse vaatamata uniselt otsustad ühe jalutuskäigu võtta, siis alati juhtub nii, et kohtad kedagi tuttavat, kes su sassis pead imestust täis silmadega vaatab.
Kuivõrd täna oli täiesti tuulevaikne ning üle jupi aja paistis päike taas siravalt taevas ning viimastel päevadel oli taas sadanud helevalget puhast, puudele kleepuvat lund, siis ma lihtsalt pidin täna minema Siniallikatele seda pilti tegema. Et oleks silmipimestavalt valge ja… Jätka lugemist →
Kui päike vaikselt puude taha laskuma hakkas ning oma lahkumise mälestuseks taeva punaseks värvis jäid kaks vaatlejat, kes ammu olid unistanud päikest näha, hardunult talle järgi vaatama, lootuses et ka järgmine päev toob päikest ja värve.
Viskasin kõhuli, et koopa lõpus olevat rohelust pildistada. Ühtäkki kostus kerget krõbinat. Alguses oli krõbin justkui paremal küljel, siis jälle krõbises vasakul. Ühel hetkel tundus, et see krõbin seostub justkui mingite hallide karvaste elukatega, kes justkui minu poole liiguvad. Ühel… Jätka lugemist →
Alati, kui saabub õhtu ning pimedas taevas süttivad ükshaaval tähed, ilmub ta sinna, lükkab pea kuklasse ning naudib vaikselt nohisedes hingates lummavat vaadet. Kuna selgeid öid on vähe, siis üritab ta endasse imeda kõik need minutid, mille jooksul vaatemängu pakutakse,… Jätka lugemist →
Kas te mäletate veel rohelisi trolle Disney multikast Frozen. Ma sattusin ühel hilisõhtul peale nende kogunemisele. Oli tõeliselt nauditav ja kaunis õhtu ning seetõttu ka selline kogunemine igati loogiline.
Kui istuda tõeliselt vaikselt rannas päeval, mil tumedad tigedad pilved lendavad kerge sahinaga üle pea suunates puurivaid pilke allapoole. Ühel hetkel muutub kõik ümbritsev vaikseks ja salapäraseks ning siis hakkab veepind kergelt virvendama ning suutes vaikselt edasi istuda on võimalik… Jätka lugemist →
Teinekord on looduses selliseid hetki, et teed foto, lähed koju ja avad selle arvutis ning siis vaadates seda tunned külma lõhna. Tunned seda imelist lõhna, mis loob talve ja tekitab valgust.
Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes ja ruttad igapäeva kiirust joosta ning siis järsku miski äratab sind sellest ülesse ja paneb ringi vaatama ning siis sa märkadki, et sul on võimalus korraks heita pilk romantilisse armastusfilmi, mis kuskil seal… Jätka lugemist →
Päike hiilis udust välja hästi vaikselt ja ettevaatlikult lootes näha vee kohal hõljuvat maagiat ning lahkuvaid ööhelisid. Ta suutis ennast nii vaikselt välja nihutada, et isegi vee peale ei tekkinud virvendust. Ööhelid mängisid alles vaikusega peitust ning ei saanud arugi, et… Jätka lugemist →
Kräsupea oli seal igal hommikul. Eriti meeldisid talle need korrad, kus pimedusest hakkas alguses paistma kergeid pastelseid toone, mis siis aegamööda erksamaks muutusid ning lõpuks tõusva päikese valguses tantsima hakkasid. Oli küll päris külm, aga värvid oma tantsleva energiaga soojendasid… Jätka lugemist →
Me oleme Eestimaal harjunud, et meil on värvilised kevaded oma tärkava loodusega, sillerdavad suved lillemeres aasadega ning kirjud sügised värviliste lehtedega. Aga tegelikult on ka talved värvilised. Tuleb vaid osata vaadata.
Jagatud mure on väiksem ning jagatud rõõm on alati suurem. Sellepärast tulebki sellist momenti, kus kohtuvad värvid ja soojust ja emotsioonid, koos nautida, nagu need kolm sõpra siin järvejääl.
Infrpuna fotograafia on põnev seetõttu, et inimsilm ei näe infrapuna valgust. Seetõttu selliselt tehtud fotod näevad välja hoopis teistsugused, kui meie oleme harjunud maailma nägema. Siin on foto Kadriorust
On hommikuid, kus jalutades merejääle tekib tunne, et kõik on külmunud – värvid ja vesi ja isegi tuul.
Üle kallaste voolanud Keila jõgi.Jõe säng oma kurvidega on pildilt isegi leitav.
Voolav vesi loeb luuletust, värvid maalivad kunsti ja kergelt liikuv tuul köidab need kokku muinasjutuks. Foto tehtud 02.10.18 Nõmmeveskil
Erinevalt eelnevatest kotkapiltidest, mida olen siia pannud, on see tehtud loomaaias. Sellegipoolest on minu jaoks selles pildis sellist teatavat ürgset jõudu. Sellist tunnet, mis korraks põlvist läbi käib ja judina seljal liikuma paneb. Minu jaoks on selles portrees sees nii… Jätka lugemist →
Hetkel, mil kapp seinast eemale nihutati avanes selle tagant värav Narniasse. Oli selgelt tunda, kuidas avausest sisse paistev muinasjutu maailm sind endasse imeb ning kaugelt eemalt kostsid juba hõiked ja hüüded, mida seal liikuvad veidrad olendid tekitasid. Foto on tehtud… Jätka lugemist →
Kui õhtu hämardus, hakkas Tamm alati teavasse vaatama. Ta soovis lugeda kokku kõik säravad tähed. Alustas ta alati hoogsalt, kuid olles juba mõnda aega loendanud, hakkas vaikselt tukk peale tulema. Ja nii see läkski. Igal õhtul. Jõudes kuhugi poolele maale… Jätka lugemist →
Järgne tähtedele, need näitavad teed, viivad muinasjuttudesse ja huvitavate tegelasteni. Foto tehtud Keila Joal
Alguses oli kõik roheline ja must. Seejärel kasteti pintsel valgesse helkivasse värvipotti ning kaeti roheline sädelusega. Pisikesed helkivad sädemed hüplesid ringi ja sütitasid taeva. See muutus alguses kollaksk punakaks ja siis muutudes aina heledamaks lõi lillakas punasena helendama. Oli kohe… Jätka lugemist →
Üksik majakas uitamas soojas suveõhtus omapäi, nautimas vaikust, mida ümbritsev udu pakkus ja sättimas mõtteid, mida kiire päev oli pähe toonud. Kas mõeldes sellele, ei tule sama meeleolu endalegi kuskilt minevikust meelde. Suvepäevad olid erakordselt soojad ning samas oli tuul… Jätka lugemist →
Kui keegi tahab teada,mis tunne on, kui aeg seisma jääb, siis tuleb minna tõeliselt udusel sügishommikul enne päikesetõusu mere äärde ja istuda sinna vaikselt ootama. Ühel hetkel hakkab pimedus vaikselt taanduma ning kergelt udu valgust läbi kumama. Ja siis ühel… Jätka lugemist →
Kuigi juba ammu kostus kutse unenägude maale, tahtsid nad lihtsalt nii väga näha viimaseid päikesekiiri pressimas läbi aina tiheneva udu. Nad tahtsid näha lahkuva päikesevalguse naeratusena pilvedelt maale peegelduvaid rõõmasaid värve ja kuulda seda vaikset häält, mida see värviline naeratus… Jätka lugemist →
Päikeseloojangu oranž on alati mõnusat meeleolu loov. See on nagu looduse poolt õhtusse pakutud rahusti, mis päeva peale kogunenud rutu kenasti maha silub. Violetsed õied, mis, on tikitud oranžile päikeseloojangule teevad selle aga täiuslikuks.
Udu liikus vaikselt ja riivamisi. Kui olid liikumatu, siis tundsid, kuidas see pehmelt ja justkui lühikesi peatusi tehes üle libises ning imenud endasse tükikese minust edasi liikus, muutes vaikselt edasi roomates kogu aeg kergelt oma värvi, mis väljendas temas sees… Jätka lugemist →
Mulle väga meeldib see üksik tamm keset põldu. Läksin teda pildistama, kuna taevas oli täitunud dramaatiliste pilverünkadega. Kogu pildi sidus aga tervikuks taevas sirav täiskuu. Kõik need koos tekitavad mulje, nagu oleks muinasjuttu stunud.
Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes mööda põldu ning siis ehmatatuna üle lendava linnu häälitsusest tõstad pea ja vaatad ringi ning ehmatad ümbritsevast. Oled sattunud nagu filmi. Pole üldse keeruline ette kujutada, kuidas valged jänesepoisid just just põõsa taha… Jätka lugemist →
Täiesti imeline ja ainulaadne paik Eestimaal. Astud väravast sisse, võtad istet puupingil ja kuulad vaikust. Vahest langeb vaikse sahinaga allapoole mõni värviline sügisleht, mis vaid oma liikumisega kaunistab ajatut vaikust.
Udusse minnes keri lahti punane lõng, et oskaksid pärast tagasi tulla.
“Kui vaadata tähelepanelikult ja mitte kaotada valvsust, siis ühel hetkel peavad ju hakkama paistma laeva tuled, kaikuma rõõmsad helid ja hõiked. Tuleb lihtsalt tähelepanelik olla, ja horisonti vaadata, sest need ju tulevad sealt. Nad ju peavad tulema sealt.”
Mu järjekordne katsetus infrapuna fotograafia poolel. Kui keskenduda liikuvatele pilvedele ning minna sügavamalt pilti sisse, siis pole üldse keeruline kujutada ette rasketes rüüdes sõdalasi ratsutades eemaldumas lossist, kujutada ette elu lossis ja hääli selle ümber
See foto on nagu elu. Osad näevad siin värve, teised vaid tumedaid varje; ühed näevad vihma, teised kohatist selget taevast ja päikest; osad taas ilma halvenemist, teised vastupidi selle lõppemist. Ja siis kõige selle keskel seisavad isikud, kes säravad kõige… Jätka lugemist →
Reaalsus võib teinekord tunduda nagu unenägu ja unenägu taas nagu kõige selgem reaalsus. Fotol olev laev ja foto ise on reaalsus 🙂
Pildil olev kirik on ehitatud 13 sajandil. Minu arust on kombinatsioon sajandeid vanast kirikust, millel on täiesti tuntavalt oma hing ja elu, ja päikeseloojangust seline kooslus, mis paratamatult viib ajas kaasa. Sa vaatad seda pilti ja nii lihtne on ette… Jätka lugemist →
Igal hommikul võttis puu oma pisikese poja ning nad jalutasid koos suurele avarale väljale. Poiss võttis istet mätta peal ning siis nad nautisid koos seda, kuidas päike vaikselt horisondi tagant välja tõusis. Need hetked olid täis maagikat ning mitte miski… Jätka lugemist →
Jõudes randa oli see inimtühi. Leidsin eest vaid ühe kivi, kes istus tardunult kergelt lainetavas vees ja imetles värvimängu. Tegin kiirelt pildi ära, et mitte segada ja jätsin ta sinna edasi üksinda imetlema.
Osadel õhtutel minnes päikeseloojangut pildistama leiad eest suure koguse kive ja pilvi, mis juba on kõik kogunenud valgusmängu vaatama ning selle trügimise vahelt on juba tõeliselt raske leida paika, kuhu ennast veel sinna vahele mahutada.
Kui päike loojub üle viljapõllu värvides kõik kollakaks pruuniks, siis vaadates isegi fotot sellest on võimalik tunda seda päikesest kiirgavat soojust, mis annab nii palju positiivset energiat.
Oma Itaalia reisil käisin ka sellises imelises kohas nagu Marano Laguun. Koht kus elavad sajad erinevad linnud, kes kas on seal lihtsalt vahepeatust tegemas või ongi see nende koduks. Muuhulgas oli seal väga palju flamingosid, kes tulid, sõid ja läksid… Jätka lugemist →
Pikk päev oli õhtusse veerenud ja päike oli loojumas. Oli aeg lõpetada vees hullamine ja pritsimine. Isa kogus pere kokku ja asus kodupoole teele ületades kodupoole libisedes päikese kiirtee.
Kui meri oli tumesinine ja lained värvisid valget ning taevas toonitas punasega.
Vahest lihtsalt on sellised õhtud, mis meenutavad muinasjutte. Istud maha, vaatad vette ja ühel hetkel märkadki, kuidas seal pinan alll liuglevad merineitsid ja tunned kuidas õhus uduna roomavad pilved libisevad sinu suunas, et sosistada kõrvu lugusid möödunud päevast.
Igapäevaselt rutates näeme me tihti vaid ummikuid, tolmuseid tänavaid, kiirustavaid inimesi ja trügivaid autosid. See on meie nö. rutiin, mis justkui varjuna saadab meid päevast päeva. Kui vaadelda seda kiirteed kui liikuvat rongi ning lihtsalt astuda sellelt maha, siis võid… Jätka lugemist →
Siis, kui tumesiniste äikesepilvede vahelt hakkab kergelt kumama helesinist taevast ning päike heidab piiludes kollakas – oranzi tooni, siis tegelikult saabub see hetk, kus rannas olev vetikas muutub kuldseks ning rahnud tuletavad meelde, et torm on alati mööduv nähtus, mis… Jätka lugemist →
Puuämblikule meeldisid päikeseloojangud. Kui päev hakkas lõpule jõudma, ronis ta igal õhtul oma urust välja ja roomas veepiirile pikutama. Meenutas möödunud päeva, nautis sumedat õhtut ja kuulas vaikselt seda sisinat, mis tekkis päikese vette vajumisel.
Lago di Fusine on imeline paik Itaalias Austria ja Sloveenia piiri ääres. Keset Alpi mäestikku asuvad ilusad rohelise veega järved, mida ümbritseb kaunis mets ja mäed. Eriti sügisel, kui lehed hakkavad puudel värvi muutma on rohelise järve ja värviliste puude… Jätka lugemist →
Kaks rasket rahnu olid paigutatud randa paigas hoidma. Nad olid nagu ranna valvurid, mis hoidsid vee ja liivariba paigal. Ilma nendeta oleks päike oma loojuvas ilus ja värvide muusikas imenud kõik endaga kaasa, kuivõrd ta oli ümbritseva oma lummusega hüpnotiseerinud…. Jätka lugemist →
Päike piilub veel viimast korda üle mägede, mis juba uinuvad udus. Vaadates seda pilti tuleb lihtsalt silme ette võrdlus: viimast pilku heitev päike on nagu muinasjutu lõpp ning udus tukkuvad mäed nagu just magama uinunud laps, kes muinasjutu lõppu ära… Jätka lugemist →
Kaljude vahelt vonkles läbi sinine rada, mida mööda päike igal hommikul oma teekonda alustas. Sillerdavat sinist teed pidi hüpeldes nautis ta oma peegeldust vee pinnalt ja silus sirgeks torkivaid kiiri; veele vaadates kohedas ilmet ja silus naeratust, et siis juba… Jätka lugemist →
Ümberingi on kõik nii vaikne. Päike on juba laskunud metsa taha ning sa kuuled vaid mühisevat energiat voolamas mäe seest välja sammaldunud igivanade kivide vahelt läbi. Sa tunned kõike seda jõudu, mida ajatu ümbrus ja selle sees mühisev energiavool endas… Jätka lugemist →
Seisad põlvini vees ja tunned mäest alla voolava vetevoo energiat ning mõistad, kuidas kõik see energia, mis on pildil täidab sind üleni andes jõudu ja puhastades hinge.
Veski seisis vagusi ning vaatas ainiti kuud, mis vaikselt horisondi poole laskus. Ta uuris sügavalt kõiki kuu kraatreid ja laike ning oli sellest lummuses. Järgmisel hetkel tundis ta, et keegi koputab ta õlale. Vaadates tagasi nägi ta päikest tõusmas, kes… Jätka lugemist →
Selle aasta aprill on olnud meeletu kontrastide kuu. Samas on olnud 15 kraadi külma ning teisalt jälle mõne päeva pärast 20 sooja kraadi. Kord on sadanud 30 cm lund ja järgmisel hetkel paistnud soe päike. Seda pilti tehes oli õues… Jätka lugemist →
Sõitsin autoga ning nägin kõrval põllul sookurgi jalutamas. Hiilisin siis saabaste lurtsudes mööda metsatuka serva, et äkki saagki kurgedele piisavalt lähedale, et pilti teha. Saapad tegid vesisel põllul lurts ja lurts ning ega need kured ju kurdid ka polnud. Jõudnud… Jätka lugemist →
Kuivõrd talv oli pikk ja külm, siis sai meri suures ulatuses kaane peale. Kevadel hakkas jää liikuma ning tugevamad tuuled ajasid jää hunnikutesse. Sellega teeb loodus pool tööd kaunist fotost juba ära. Vaja on veel päike panna punaselt loojuma selle… Jätka lugemist →
Ilus punane päikeseloojang rõõmustab alati südant oma imelise tooniga. Tihti on aga imelisem toon hoopis loojangule vastassuunas. Eriti talvel ja külmaga tähendab see kaunist lillat värvust, mis näiteks valge jää peal kontrastina veel eriti kaunilt kumab.
Kõik kolm pilti on tehtud sama päikeseloojangu ajal kuni 20 minuti sees ning enamvähem 50 meetri pikkuse lõigu sees. See on imeline, kuidas sama loojang pakub eri suundades nii erinevaid värvusi. Pildid on tehtud 29. märtsi õhtul vahemikus 20:05 kuni… Jätka lugemist →
Kui õues on talvised miinuskraadid ning puhub 13 m/sek põhjatuul tuul, siis on tunne, et kõrvad kukuvad ise küljest ära ning siis vajub päike punaselt hõõgudes susinal vette ning kõik see külm kaob. Nautige soojas ja jooge mõnusalt teed kõrvale.
Need, kes tahavad näha Veneetsia tõelist ilmet ja hingata endasse nö. päris Veneetsiat, tasub sinna minna enne turismi hooaega ning võimalusel olla seal kuni hilisööni. See miljöön ja hõng, mis sellest linnast siis välja õhkub on täiesti midagi muud, kui… Jätka lugemist →
Tõusin spetsiaalselt üles juba kell jupp enne kuut, sest ilmateade lubas selget ja arvasin, et päikesetõus võib olla kaunis. Ja seda ka oli. Päike veeretas ennast vaikselt ringutades horisondilt ülesse valgustamas kaugel sõitvat kalalaeva ning võimaldades lindudel parvedes vee kohal… Jätka lugemist →
Foto on tehtud Miramare lossi aias Itaalias. Nimetatud lossil on väga suur ja kaunis aed ja park. Pildil olevad trepid olid aga aia taga lukustatud väravatega külastajate eest suletud. Mulle tundusid need trepid tõeliselt muinasjutulised ja ma kohe pidin neist… Jätka lugemist →
“Seisatsin hetkeks ja kuulatasin. Veel oli õhus sellist sahinat, mis meenutus toimunut. Alles olid siit mööda lennanud haldjad, kes kadudes tihedasse udusse olid riivates oksi jätnud sinna sädelevat tolmu, mis veel hääbudes päikese käes kergelt sillerdas. Võis veel aimata õhus… Jätka lugemist →
Iga punane päikseloojang on omamoodi maagiline. Kui koged aga sellist loojangut mööda merejääd mandr poole liikudes, siis see kilomeetrite pikkune jääväli lisab emotsioonile veel juurde tugeva annuse erilisust. Foto on tehtud jääteel Saaremaalt mandrile.
Päikesetõusu punane ei ole kunagi sarnane nagu on loojangu punane. Päikesetõusus on alati värskust ja kargust ning algavat päeva. Kui loojang on tavaliselt soe ja kokkusiduv. Foto on tehtud Rocca al Mare poolt Kopli lahele vaatega Tallinna kesklinna suunal.
Foto on tehtud Paldiski pankranniku alt. Üldjuhul räägitakse Eestis panga puhul ennekõike Ontikast. Kui läheneda aga Paldiski pangale mere poolt ehk jalutada seda kivist kitsast riba mere ja kiviseina vahel, siis jätab ta kohati silmale palju meeldejäävama mulje, kui Ontika.
Vaadates fotot on täiesti tunnetatav see emotsioon, kuidas päike loojudes oma tumekollaste kiirtega puid silitab. Ta loeks nagu igale puule eraldi väikese õhtu juttu ja silitaks nad vaikselt magama. Foto on tehtud Oberdorla lähistel Saksamaal.
Kaunis kirgas valge taust ja jões vonklevad kollakaspruunid viirud ja laigud, millede vahelt peegelduvad veest kaldal viltu vajunud puud. Selline näebki välja talvemuinasjutt.
Kui kevad on hiline ning suvi on jahe ning sellele järgneb vesine sügis, siis vili ei valmi ja seda ei saa koristada ning ühel hetkel hakkab ta viljapeas idanema. Seda eelnevat lauset kokkuvõttev sõna on NÄLG
Eile oli just selline päev, kus päike ja taveas olev kerge vine sinisel taustal lõid tõeliselt ilusa valgustuse tegemaks maagilisi pilte. Kesktalvise lühikese päeva napikalt üle horisondi tõusev päike viskab mõnusalt pikke varje ja metsatukk näeb välja just selline. NB!… Jätka lugemist →
Kindlasti on paljud kuulnud ütlust “Nägin valgust tunneli lõpus”. Eks igaüks üritab selle lause juures kujutada ette erinevat tunnelit ja sealt paistvat valgust. Minu arust on see Sloveenia Itaalia piiril olev tunnel päris ilmekas näide sellest milline üks sellele lausele… Jätka lugemist →
Sõime Mariga just rannarestoranis, kui päike hakkas sahinal mere sisse susisema. Seda pilti oli lihtsalt vaja jäädvustada. Astusin restorani terassilt alla mõned sammud ja tegin pildi. Oli soe juulikuine õhtu ning vaiksed lained hiilisid kerge sahinaga kaldale. See on just… Jätka lugemist →
Langetatud vana puu oli juba täiesti hingetu. Oli jäänud vaid kest. Kunagist südamikku meenutas vaid auk hinges.
Kunagi oli siin kaunis värvitud aed ning ilus sile kõnnitee. Nüüd on aed roostes ja tee kulunud auklikuks. Eemal kaugeneb vanamees, kes kunagi poisikesena siin siledal kõnniteel jalgpalli tagus. Aeg on peatunud/aeg on liikunud. Aiast välja roniv kaunilt õitsvate okstega… Jätka lugemist →
See foto on tehtud Uus – Meremaal. Kõik need kaunid värvid vulkaanilise järve ümber on tingitud erinevatest mineraalidest. Vesi, mis aurab on keemistemperatuurile väga lähedal ning hoiatussildid järve kaldal igati kohased. Konkreetselt pildil olev värvide küllus iseloomustab väga hästi kogu… Jätka lugemist →
Foto on tehtud Põhja- Soomes Kilpisjärvel jaaniöösel kell 24:00. Tegemist on kõige valgema ööga, kus terve öö jooksul päike ei tule isegi mitte horisondi lähedale vaid paistab kogu aeg mäetippe riivates
Bled on kaunis järv Sloveenia mägede rüpes, mille keskel on saar kuhu on ehitatud kirik. Sellel kõigel on ajalugu juba üle 1000 aasta. Legendide järgi asus sellel saarel varem Slaavi jumalanna Živa tempel. Tempel hävis paganlike jõudude ja kristlaste vahelistes lahingutes…. Jätka lugemist →
Suures rulli kohaleveetud tee lükati mäe otsast lahti rulluma ning sinna ta läks hooga mäest alla, kergelt hooga kaotades taas vaikselt ülesmäge ja siis taas suure kiirusega oru poole laskudes.. Foto on tehtud Põhja Soomes natuke enne Utsjoele saabumist.
Antud fotol on kindlasti niimõnelegi turistile, kes Viinis käinud, tuttav paik. See on Hispaania ratsakool. Kõik kes te olete näinud Viini Uus Aasta kontserte ja näinud seal kaunilt esinevaid valgeid hobuseid, siis siit hoonest need tulevadki. Selle hoonel on niivõrd… Jätka lugemist →
Kevadel kui päike teeb juba veidi kõrgemaid kaari ja suudab natukene soojendada, kui öösel nõelab ikkagi karge talvekülm võib näha seda kuidas meri keema läheb. Päeval soojenenud vee ülemine kiht hakkab auruma peale laskuva öise külma abil. Foto on tehtud… Jätka lugemist →
Maakaardil oli kirjas: “Ühel hetkel hakkab udu vaikselt hajuma ning hakkad kahel pool vetesügavust märkama mäekünkaid. Veest välja tõusvad kivielajad on alguses rohelised, kuid edasi liikudes jääb rohelist värvi aina vähemaks. Möödu neist vaikselt ning ära mingil juhul peatu. Kui… Jätka lugemist →
Läksin pildistama superkuud. Soov oli kindlasti teha pilti mingi ehitise või muu taolise maamärgi taustal, et kuu suurus välja paistaks. Teel linna jäin aga põllule kinni. Oli selge ja külm talveõhtu. Jahenemine oli sedavõrd järsk, et põldude kohale tekkis udu. … Jätka lugemist →
Kui talv on olnud piisavalt külm, et merele on moodustunud paksemat jääkihti, tasub kevadiste soojemate ilmadega minna kuhugi randa, mis avaneb avamerele. Seal on võimalik vaatemängu vaadata. Eriti juhul, kui on olnud tugevam tuul, mis jää liikuma paneb. Pakutav vaatemäng… Jätka lugemist →
Uus – Meremaa on ajalooliselt vulkaanilise tekkega. Roheline ja kollane värvus antud pildil on just sellise päritoluga. Kunstnikuks on olnud väävel. Uus – Meremaa on muideks koht, kus sisuliselt pea iga päev on mitu maavärinat. Enamasti jäävad nad küll 2-3… Jätka lugemist →
Kui te vaatate seda fotot, siis on tõeliselt raske määratleda ajastut. See pilt võib olal tehtud 50-ndatel aga ka 60-ndatel või hoopis eile. Mulle meeldiski antud vaate ajatu hing. Vaadtes seda fotot on väga lihtne kujutada ette sinna jalutama inimesi… Jätka lugemist →
Fotol olev rohtu kasvav bensukas on minu arust omamoodi sümboolne. Mõeldes kütusele ning selle poolt tekitatavale õhu- , vee- või muule reostusele näeb see pilt välja nagu lõputu võitlus, kus bensiinijaam on kaotanud valvsuse ja uinunud ning kasutades ära hetke… Jätka lugemist →
Seda on meist koolis õppinud igaüks, et rohkem kui viiendiku Eesti pindalast moodustavad sood ja rabad. Mõeldes sedavõrd suurele protsendile tundub täiesti uskumatu, et väga paljud meist ei satu peaaegu kunagi sohu või rappa. Kui mõelda vesisemate paikade peale, siis… Jätka lugemist →
Kui minna suvisel ajal Alpidesse, siis tõstes ülespoole on kuni teatud piirini valitsemas suvi, ku son soe ning roheline. Kui on ilu silm ning pole soovi kõrgemale turnida, siis vaieldamatult elamus omaette on üks väike suplus mäestikujärves. Need väikesed veesilmad… Jätka lugemist →
Kas ei tundu esmapilgul see vaade nagu kuskilt lõunamaa reisi reklaamivast brošüürist. Lähemal silmitsemisel tekib alles seos Eestiga. Foto on tehtud Hiiumaal Ristnas. Kui ilm on suviselt soe ja vesi ka juba mõnevõrra soojenenud, siis tegelikult ju ongi selline inimtühi… Jätka lugemist →
Kui punase taevaga päikeseloojangud on üsna tihti nähtavad, siis punane päike ja taevas on selgelt ebatavalisem sündmus. Antud pilt on tehtud Nõmme mäelt vaatega Mustamäe poole. Mulle väga meeldisid lisaks kompositsioonile punasest taevast ja päikesest ka mustad pilved foto ülaosas…. Jätka lugemist →
Foto on tehtud Põhja – Soomes Kilpisjärvel kell 03 öösel Jaanipäeval. Polaarpäev kestab põhjas alates 16. maist kuni 27. juulini ehk üle 2 kuu. Samas on päike nö. kõige kõrgemal just Jaanipäeva paiku, kus ta ei lange isegi mittte horisondi… Jätka lugemist →
Mulle meeldivad kontrastid, nagu antud pildil. Need täiendavad teineteist väga huvitavalt ning panevad pildi teatud mõttes elama. Antud foto on tehtud Ukrainas. Vaadake seda lagunenud eterniiitkatuse ja maha langenud krohviga hoonet ning siis seal kõrval täies ilus säravat õitsevat puud…. Jätka lugemist →
Antud fotoga kindlasti seostuks paljudele Alpid või mõni teine Lõuna – Euroopas paiknev mäestik. Tegelikult on pilt tehtud Põhja – Soomes Norra piiri ääres. Inimestele, kelledele meeldib matkata ja nautida puhta looduse karget ilu ja värskust, on see piirkond nagu… Jätka lugemist →
Inimesed, kes on käinud Veneetsias, neile kindlasti on see vaade vägagi tuttav. Mulle väga meeldib värvide kontrast, mida Veneetsia pakub. Vaadake mere rohekat sinist ja kõrval olevat helesinist taevast ning seal lendlevaid valgeid pilverünki. Kõige keskel on kaunid punased katused… Jätka lugemist →
Antud foto on thetud Bridal Veil Falls kosest Raglani lähedalt Uus – Meremaal. Raglanit on surfarite paradiis, kus hooajal on ühed parimad lained maailmas. Uus- Meremaad kusjuures loetakse fotograafide paradiisiks ning sed amitte vaid hurmavate vaadete tõttu vaid selles osas… Jätka lugemist →
Mulle väga meeldib kaugel põhjas oleva tundra tühjus. Seal on täiesti unikaalsed värvid, mida ei kohta kuskil mujal. Antud pilt on tehtud Põhja – Norras üsna Nordkappi lähedal. Kui keegi sinan sõidab, sisi tasub keerata suuremalt magistraalilt kõrvale ja sõita… Jätka lugemist →
Punaseks värvunud taevaga päikesetõusud ja – loojangud ei ole üldse ebatavalised, Nende juures on see huvitav, et nad ei ole kunagi sarnased. Antud päikeseloojangut kutsus mind jäädvustama just see paksude punaste pilvede kiht. Punaseks loojanguks on vaja selget taevast. Samas… Jätka lugemist →
Mulle meeldivad detailid. Kui vaadata metsa metsana, siis on kõik ju väga ühetaoline. Kui aga näha seal sees nö. huvitavat puud, põnevat valgusemängu jne. siis hakkab mets elama. Sama lugu on majadega. Reisidel olles meeldib mul just vaadata neid pisikesi… Jätka lugemist →
Mulle meeldib see pilt oma teatud sümboolse tühjusega. See näeb välja nagu kõrb, mille taga paistab oaas ja nii kaugele kui silmad võtavad on lõputud tuuleveskid. Pilt on tehtud Austria Ungari piiril
Foto on tehtud Saksamaal Oberdorla lähistel aprilli teises pooles. Seal oli põlluvahetee ca. poole kilomeetri pikkuses ääristatud selise õitsva alleega. Vaadates seda pilti eriti talvisel on väga lihtne kujutada ette sooja kevadist päikest, värskelt lõhnavat aasa ning kuulda ringi lendlevaid… Jätka lugemist →
Teel Iisakust Tallinna suunas jäi tee äärde Mäetaguse jõgi, kus hakkas silma puu, mis ujudes pikka teed jõge pidi allavoolu oli ära väsinud ning mõneks ajaks teise puu peale puhkama jäänud. Lähemal vaatamisel oli näha, kuidas ta oli sammaldunud puust… Jätka lugemist →
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
