Kaljukotkas ehk maakeeli ka maakotkas (lad. Aquila chrysaetos) on Eesti kõige võimsam röövlind. Kuigi tiibade siruulatuselt jääb kaljukotkas (kelle tiibade siruulatus on vahemikus 190 – 225 cm) veidi merikotkale (190-240 cm) alla on ta ikka selgelt taeva valitsejaks. Ta on toidu eest valmis võitlema kellega iganes, ka endast oluliselt suuremate vastastega. Internetist leiab videoid, kus ta ründab saagi juures karu või hunti. Kui maas lebaval korjusel sööb näiteks merikotkas, siis kaljukotkas lööb ta sealt kohe kindlasti minema. Internetis on näha üksjagu fotosid, kus kaljukotakd omavahel ka toidu pärast kaklevad. Mujal maailmas, piirkondades, kus kotkastel talvel palju süüa ei ole, tuleb selliseid lahinguid pidevalt ette.

Kaljukotkaste arvukus Eestis

Eestis on kaljukotkaid oluliselt vähem, kui merikotkaid ning nendega kohtumine on alati suur õnn ja rõõm. Ta on uhke lind, kes ehib suurepäraselt meie kaunist ürgset loodust. Need, kes on kohtunud looduses selle kuningaga, ei unusta seda iial.
Kaljukotkas on levinud Euroopas ja Aasias kui ka Põhja – Ameerikas ning viimases peetakse teda kõikidest taevas lendavatest kiskjatest kõige võimsamaks. Vähesel määral on neid ka Põhja – Aafrikas. Tänu oma võimsale olekule ja võitluslikkusele on ta näiteks lindudest kõige rohkemate riikide rahvuslinnuks ning samuti on ta mitmete riikide riigisümboolikas. Vanim looduses leitud kaljukotkas on olnud 32 aastane ning vanim vangistuses elanud kotkas 46 aastat vana.
Kaljukotkas jahib saagina ka rebaseid, jäneseid ja kährikuid ehk siis üsna kiirelt liikuvaid ja mitte üldse väga väikseid loomi. Ta on kartmatu ja väga osav ning see teebki temast võimsa.
Eestis arvatakse pesitsevat 60 -65 paari (merikotkaid näiteks 290 -330 paari). Maailmas elab erinevatel hinnagutel 60 000 – 100 000 pesitsevat paari. Ehk siis maailmas on neid oluliselt rohkem, kui merikotkaid (20 000 – 50 000 paari) näiteks.
Levikult on ta kõige laiema levikuga kotkas maailmas. Üks kotkas võib omaks pidada kuni 200 km2.
Kaljukotkal on muideks 6 alamliiki -Euroopa, Iberia, Himaalaja (Berkut), Jaapani, Põhja – Ameerika ja Siberi. Need alamliigid erinevad teineteisest üsna vähe. Kui võrrrelda meid meie lähinaabri Soomega, siis sealne kaljukotka arvukus on selgelt suurem meie omast. Aastal 2018 näiteks määratleti arvukus 330 – 464 paarini. Huvitav on ka see, et soomlased loevad enda suurimaks madalseisuks 1970-ndaid, kuid isegi see nn madalseis oli oluliselt suurem number kui meil praegu ehk ca 100 paari. Eks Soomes muidugi on seda puutumatut metsa ju palju rohkem ja kui liikuda natukenegi põhja poole, sisi on ka asustustihedus oluliselt väiksem. Ja eks selles on ka abi.

Kaljukotkas toitub suurematest lindudest ja püüab ka jäneseid ja rebaseid.

Kaljukotkas murrab söögiks kõike , millest jõud üle käib. Sobivadtedred, metsised, sookured aga ka jänesed, rebased ja kährikud. Allpool oleval pildil ongi ta jänese peal. Talvisel ajal toitub kaljukotkas peaasjalikult raibetest.
Kuna kaljukotkas on väga osav kütt, siis näiteks Mongoolias on olemas hõimud, kes siiani kasutavad kaljukotkast rebaste jahil. Muide väljakaevamistel on tulnud välja huvitavaid seiku, mis viitavad, et näiteks neandertaallastel oli kaljukotka küünistel sümboolne tähendus.

Kaljukotkas on universaalne lind

Ta võib tõusvate õhuvoolude poolt kantuna liuelda ja hõljuda pikalt taevas ilma, et kulutaks üldse energiat. Röövlindudest peetakse teda kõige paremaks liuglejaks. Kui kaljukotkas aga näeb saaklooma võib ta liuelda saagi suunas väga kiiresti ning sööstu kiirus võib olla isegi kuni 190 km/tunnis. Kaljukotka relvaks, millega ta isegi näiteks kitse suudab kätte saada on just see kiirus, millega ta tuleb. Kuna ka massi on tal üksjagu, siis see võimendabki kiirusega tugevaks rusikaks. Universaalsus tähendabki seda, et ta suudab samaaegselt liuelda ning ka söösta. Samuti on ta tiivad sedavõrd laiad ning tiivalöögid niivõrd tugevad, et ta suudab tõsta õhku endast selgelt raskemaid saakloomi. Kaljukotka koht aöeldakse, et ta on maailmas kõige rohkem uuritud röövlind. Kaljukotkas, nagu kotkad üldiselt näeb meeletult hästi. Võrdlusena võib öelda, et kotka nägemine on sellise tasemega, et ta suudab 9 kordse maja katuselt all asfaldil jalutavat sipelgat näha.

Kaljukotkas ehk maakotkas

Kaljukotka imeline nägemine

Seesama imeline nägemine on ka see, mis muudab ta pildistamise varjest vägagi keerukaks. Kui olla varjes ja oodata kotkast, siis isegi näiliselt täiesti umbse varje korral näeb kotkas sellest justkui läbi. See tundub kohati täiesti veider, sest kuidas ta seda teeb. No tegelikult on tihti ükskõik kui umbsel varjel väikeseid pragusid või augukesi. Kotkas näeb nende kaudu aimatavat liikumist. Kui pildistada kotkast, siis öeldakse, et ta vaatab objektiivist tagurpidi sisse ja näeb pildistaja silma. Kui min aolen käinud kaljukotkast pildistamas olen ma erilist tähelepanu pööranud sellele, et kotkas isegi mitte ei aimaks, et ma peidus olen. Tänu erilisele ettevaatlikkusele on mul õnnestunud ka kõikidel varjeskäikudel kaljukotkat pilte saada.
Kaljukotkas on muideks päevastest röövlindudest üks esimesi ärkajaid ja viimaseid magama minejaid. See aga tähendab, et varjesse tulebki minna ajal, kui on veel täiesti kottpime. Minu jaoks on täiesti müstiline kaljukotka metsasisene lendamine, kus ta vaatamata oma suurele kogule suudab tõeliselt osavalt puude vahel manööverdada. Korra sain oma silmaga näha kuidas kaljukotkas lendas lagendikult varje eest metsa ajal, mil pilti enam etha ei näinud ja õue soli sedavõrd hämar, et endal oleks metsas jooksmine juba pingutust nõudnud.
Kaljukotkas on äärmiselt tundlik kusjuures äärmiselt keskkonna muudatuste tundlik. Kui temale tuttavasse paika ilmub miski, mida seal enne polnud, siis juhul kui see miski on vaid kinda suurune, tekitab see juba segadust ja peletab kotka ära. Eks see tundlikkus on ka see, mispärast ta vajab elupaigaks üsnagi eraldatud paiku, kus inimesega ei kohtu naljalt.

Kaljukotka inglisekeelne nimi on golden eagle ehk kuldne kotkas

Selle nimetuse on saanud ta oma välimuse järgi. Kaljukotka kael on kaetud kuldsete sulgedega. See eristab teda ka kõigist teistest Eestis elavatest kotkastest. Kui näha taevalaotuses lendamas suurt kotkast, siis täiskasvanud merikotka tunneb alati ära valge saba järgi. Kaljukotka tunnusmärgiks on kuldne kael. Tõsi, merikotkaga võrreldes, minu meelest on väga suur erinevus sees ka noka suuruses. Merikotkal on selgelt suurem nokk ning seda on lihtne isegi lennult märgata.
Kuivõrd ma kirjutasin siia oma kodulehel pikema võrdluse koos piltidega Eesti kotkastest ja kullidest, siis sealt on ka võimalik kahte kotkast võrdluses vaadata
https://aivooblikas.com/kaamerasilma/linnud-ja-loomad/kullid-ja-kotkad/

Kaljukotkas on tuntud Eestis ka nimega maatkotkas

Mujal maailmas elavad need kotkad pigem mägede järsakutel ja sellest tuleb ka nende nimi – kaljukotkas.
Kaljukotka teine nimi – maakotkas tuleneb sellest, et erinevalt merikotkast elavad kaljukotkad pigem maismaa sügavuses metsades ja rabades. Kaljukotkad rajavad pesapaiga puutumatu looduse keskele kaugele inimestest. Teatud mõttes selle nurga alt vaadates näitabki kaljukotkaste arv meile kätte, kuivõrd palju meil sellist puutumatut loodust Eestimaal on. Matkates looduses metsades ja rabades ning leides kuskilt suuremapoolse pesa, mida võib kotkapesaks pidada eemalduge selle juurest kiiresti. Kuivõrd kotkapesadest teadmine aitab kotkaid kaitsta, siis andke kindlasti leiust teada kotkaklubile.
https://www.kotkas.ee
Kõik meil elavad kotkaste liigid on inimese häirimise suhtes hästi tundlikud ning pesale lähenemine võib ohtu seada seal juba ringi tatsavad pojad.
Soovitan kindlasti vaadata siit kodulehelt ka teisi kaljukotka fotosid ning muidki põnevaid pilte, mida olen siia päris palju lisanud.
Kui sulle meeldivad minu loodusfotod, tule neid vaatama ka minu Facebooki lehele https://www.facebook.com/AivoPhoto