Aivo Oblikas

Kuu oktoober 2018

Maailma äärel

Kui maailma servale jalutada, siis on võimalik seal istet võtta, jalad üle ääre alla riputada ning mõnusalt istudes mööduvaid pilvi vaadelda.

Roheline draakon

Draakoneid ja madusid on erinevaid. Lugedes vanu legende ja muinasjutte, on nad  igas ühes neist erineva väljanägemise ja suurusega. Jalutasin Viljandimaal ühes kaunis looduspargis ning nähes tõeliselt kaunist oja voolamas orus läksin seda sinna pildistama. Kükitasin kivi najale, et pilti… Jätka lugemist →

Puude kuningas

Maailmas on palju kauneid punaseid ja rohelisi puid, osad on kõrged ja teised on laiad, ühed on torkivad ja teised pehmelt tuules õõtsuvad ja siis kõigi nende keskel on Puude Kuningas

Udune Jägala

Udune hommik hiilis jõe ääres ringi ning mässis kõik puud ja põõsad auravasse võrku. Jõgi, mis oma tugeva vooluga trügis Udust läbi, kattus ka siidise helkiva vaibaga, mis astangult alla voolates sillerdas maagiliselt . Jõe ääres vagusi istudes oli näha… Jätka lugemist →

Puine draakon

Kui istuda tõeliselt vaikselt rannas päeval, mil tumedad tigedad pilved lendavad kerge sahinaga üle pea suunates puurivaid pilke allapoole. Ühel hetkel muutub kõik ümbritsev vaikseks ja salapäraseks ning siis hakkab veepind kergelt virvendama ning suutes vaikselt edasi istuda on võimalik… Jätka lugemist →

Piiludes romatilisse armastusfilmi

Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes ja ruttad igapäeva kiirust joosta ning siis järsku miski äratab sind sellest ülesse ja paneb ringi vaatama ning siis sa märkadki, et sul on võimalus korraks heita pilk romantilisse armastusfilmi, mis kuskil seal… Jätka lugemist →

Sügise muinasjutt

Voolav vesi loeb luuletust, värvid maalivad kunsti ja kergelt liikuv tuul köidab need kokku muinasjutuks. Foto tehtud 02.10.18 Nõmmeveskil

Aeg seiskub

Kui keegi tahab teada,mis tunne on, kui aeg seisma jääb, siis tuleb minna tõeliselt udusel sügishommikul enne päikesetõusu mere äärde ja istuda sinna vaikselt ootama. Ühel hetkel hakkab pimedus vaikselt taanduma ning kergelt udu valgust läbi kumama. Ja siis ühel… Jätka lugemist →

Udune päikeseloojang

Kuigi juba ammu kostus kutse unenägude maale, tahtsid nad lihtsalt nii väga näha viimaseid päikesekiiri pressimas läbi aina tiheneva udu. Nad tahtsid näha lahkuva päikesevalguse naeratusena pilvedelt maale peegelduvaid rõõmasaid värve ja kuulda seda vaikset häält, mida see värviline naeratus… Jätka lugemist →

Meosaare kabel sügisvärvides

Täiesti imeline ja ainulaadne paik Eestimaal. Astud väravast sisse, võtad istet puupingil ja kuulad vaikust. Vahest langeb vaikse sahinaga allapoole mõni värviline sügisleht, mis vaid oma liikumisega kaunistab ajatut vaikust.

Elu

See foto on nagu elu. Osad näevad siin värve, teised vaid tumedaid varje; ühed näevad vihma, teised kohatist selget taevast ja päikest; osad taas ilma halvenemist, teised vastupidi selle lõppemist. Ja siis kõige selle keskel seisavad isikud, kes säravad kõige… Jätka lugemist →

Üksik kivi nautimas virmalisi

Jõudes randa oli see inimtühi. Leidsin eest vaid ühe kivi, kes istus tardunult kergelt lainetavas vees ja imetles värvimängu. Tegin kiirelt pildi ära, et mitte segada ja jätsin ta sinna edasi üksinda imetlema.

© 2021 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile

Teema autor Anders NorenÜles ↑