Igatsus vargsi on pugend mu hinge, hiilis mu ümber ja kissitas silmi. Piilus mu sisse ja suul oli irve Ootas ta hetke ja avaski ukse, kostis vaid sahin ja kopsatus kerge. Alguses tunne vaid kõditas kergelt, kipitas, kriipis ja tekitas… Jätka lugemist →
Mets on veel unes ja udugi magab vaikselt vongeldes silitab puid. Kõik on nii vaikne ja õhk on veel jahe Kuskilt ei paista, et tulnud on tund. Päike kuid piilub, ja pilgutab silma tema see teab, et on ärgata aeg…. Jätka lugemist →
Ei olnud ei öö ega olnud ka pime. Ei olnud ju rõske või ahistav, kole. Vaibus vaid argipäev töine ja tihe Üldse ei olnud ju kole või pime. Kostusid helid, mis sumbusid ruttu, justki nad oleksid imetud uttu. Vaadates ringi… Jätka lugemist →
Laine vahune vaikselt ta rannale kiigub õrnalt silitab liiva ja tagasi liigub. Sõber järgneb ja kahinal paitab ka liiva Taandub, kahiseb… Vahutab… Liibub. Tee pikk neil on tuldud sealt kusagilt kaugelt Terve päeva nad hulland ja sädelend helgelt. Teekond pikk… Jätka lugemist →
Kuusk nurgas kui aasta, mil ehteks on hetked need riputand saatus kel kaaslaseks aeg. Heites pilgu neil värvidel rippumas kuusel, meenub aasta, mis lõpumeetreile saand. Sügavpunane muna õhu liikudes kõigub. Täis ta armastust, rõõmu ja tundeid nii häid. Need hetked,… Jätka lugemist →
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑