Igatsus vargsi on pugend mu hinge,
hiilis mu ümber ja kissitas silmi.
Piilus mu sisse ja suul oli irve
Ootas ta hetke ja avaski ukse,
kostis vaid sahin ja kopsatus kerge.
Alguses tunne vaid kõditas kergelt,
kipitas, kriipis ja tekitas helbeid.

Siis aga igatsus muutus suht ülbeks,
laiutas suuremalt, täitis kõik hinge.
Võttis siis noa ta, mis tehtud on sulamist,
millesse valatud õrnust ja rahutust,
armu ja armastust, tundeid nii magusaid.
Tõmbe nii kiirega  lõikas ta südames
haava nii sügava, haava nii terava.

Kipitus, valu see muutus nüüd kõvemaks,
tundus nii reaalse ja samas nii kaugena.
Silmad sul põhjatud , uputav ookean,
lained nii soolased uhuvad, vooglevad,
soolase tundega haavale loksuvad,
kipitust lisavad kibedalt paitavad.
Igatsus muigab vaid, itsitab muretult
teab ta et tulnd on ei plaanigi lahkuda.