See on üks selliseid fotosid,mis mul jällegi on pikalt juba hinges pöörelnud ja olen ära tahtnud teha. Sellise foto nö. teostamiseks peab langema kokku palju asju ehk siis peab olema ilma kuuta pime aeg, Linnutee peab olema õiges paigas, ei… Jätka lugemist →

Hiliskevadine kuni varasügisene öine tähistaevas on Linnutee pildistamiseks kõige parem aeg. Sel ajal on taevas vaadeldav Linnutee nö. parim osa. Edasi hakkab ta juba keerama ning tavisel pimedal ajal on pilt mõnevõrra teine.Kindlasti on paljud näinud kauneid pilte Linnuteest ning… Jätka lugemist →

Kui maailma servale jalutada, siis on võimalik seal istet võtta, jalad üle ääre alla riputada ning mõnusalt istudes mööduvaid pilvi vaadelda.

Draakoneid ja madusid on erinevaid. Lugedes vanu legende ja muinasjutte, on nad  igas ühes neist erineva väljanägemise ja suurusega. Jalutasin Viljandimaal ühes kaunis looduspargis ning nähes tõeliselt kaunist oja voolamas orus läksin seda sinna pildistama. Kükitasin kivi najale, et pilti… Jätka lugemist →

Kalapüük kergendab olemist hingeliselt sedavõrd, et võimaldab veepeal käia.

Haldjad lendasid veel uduse vee kohal ringi, kui päike hakkas juba oma kiirjaid sõrmi udukardina kohalt üle sirutama, et see mõne aja pärast jõuga eest ära kiskuda.

Vahel on nii, et kõik tõmbab ümberringi tumedaks ning kurjakuulutavaks. Tumedad pilved suruvad peale ja tuul keerutab valusat vihma. Selles tumeduses on aga ka kaunis pool. Kontsentreerudes tumedale sinisele ilule ning nähes tumedates siluettides ja varjudes värvide mängu, hakkad kindlasti… Jätka lugemist →

Laupäeval oli muinastulede öö.Mõeldes sõnale muinastuled tulevadki silme ette suured lõkked, tähitaevas ning mõnusalt sume öö.Foto tegin Türisalus

Igal pool roomas valge udu, mis ühel hetkel sinakalt helendama hakkas. Samas ajal tõusid taustal kollakas- punakasse taevasse järsku rünkpilved. See sinine suitsuna ringi hõljuv udu ja tordina kerkivad sinakad pilved olid nagu trummipõrin, mis millegi erilise saabumist ennustas ja… Jätka lugemist →

Viskasin kõhuli, et koopa lõpus olevat rohelust pildistada. Ühtäkki kostus kerget krõbinat. Alguses oli krõbin justkui paremal küljel, siis jälle krõbises vasakul. Ühel hetkel tundus, et see krõbin seostub justkui mingite hallide karvaste elukatega, kes justkui minu poole liiguvad. Ühel… Jätka lugemist →

Kas te mäletate veel rohelisi trolle Disney multikast Frozen. Ma sattusin ühel hilisõhtul peale nende kogunemisele. Oli tõeliselt nauditav ja kaunis õhtu ning seetõttu ka selline kogunemine igati loogiline.

Kui istuda tõeliselt vaikselt rannas päeval, mil tumedad tigedad pilved lendavad kerge sahinaga üle pea suunates puurivaid pilke allapoole. Ühel hetkel muutub kõik ümbritsev vaikseks ja salapäraseks ning siis hakkab veepind kergelt virvendama ning suutes vaikselt edasi istuda on võimalik… Jätka lugemist →

Üle kallaste voolanud Keila jõgi.Jõe säng oma kurvidega on pildilt isegi leitav.

Hetkel, mil kapp seinast eemale nihutati avanes selle tagant värav Narniasse. Oli selgelt tunda, kuidas avausest sisse paistev muinasjutu maailm sind endasse imeb ning kaugelt eemalt kostsid juba hõiked ja hüüded, mida seal liikuvad veidrad olendid tekitasid. Foto on tehtud… Jätka lugemist →

Kui õhtu hämardus, hakkas Tamm alati teavasse vaatama. Ta soovis lugeda kokku kõik säravad tähed. Alustas ta alati hoogsalt, kuid olles juba mõnda aega loendanud, hakkas vaikselt tukk peale tulema. Ja nii see läkski. Igal õhtul. Jõudes kuhugi poolele maale… Jätka lugemist →

Üksik majakas  uitamas soojas suveõhtus omapäi, nautimas vaikust, mida ümbritsev udu pakkus ja sättimas mõtteid, mida kiire päev oli pähe toonud. Kas mõeldes sellele, ei tule sama meeleolu endalegi kuskilt minevikust meelde. Suvepäevad olid erakordselt soojad ning samas oli tuul… Jätka lugemist →

Kuigi juba ammu kostus kutse unenägude maale, tahtsid nad lihtsalt nii väga näha viimaseid päikesekiiri pressimas läbi aina tiheneva udu. Nad tahtsid näha lahkuva päikesevalguse naeratusena pilvedelt maale peegelduvaid rõõmasaid värve ja kuulda seda vaikset häält, mida see värviline naeratus… Jätka lugemist →

Mulle väga meeldib see üksik tamm keset põldu. Läksin teda pildistama, kuna taevas oli täitunud dramaatiliste pilverünkadega. Kogu pildi sidus aga tervikuks taevas sirav täiskuu. Kõik need koos tekitavad mulje, nagu oleks muinasjuttu stunud.

Vahest on nii, et kõnnid omades mõtetes mööda põldu ning siis ehmatatuna üle lendava linnu häälitsusest tõstad pea ja vaatad ringi ning ehmatad ümbritsevast. Oled sattunud nagu filmi. Pole üldse keeruline ette kujutada, kuidas valged jänesepoisid just just põõsa taha… Jätka lugemist →

Igal hommikul võttis puu oma pisikese poja ning nad jalutasid koos suurele avarale väljale. Poiss võttis istet mätta peal ning siis nad nautisid koos seda, kuidas päike vaikselt horisondi tagant välja tõusis. Need hetked olid täis maagikat ning mitte miski… Jätka lugemist →

Jõudes randa oli see inimtühi. Leidsin eest vaid ühe kivi, kes istus tardunult kergelt lainetavas vees ja imetles värvimängu. Tegin kiirelt pildi ära, et mitte segada ja jätsin ta sinna edasi üksinda imetlema.

Kui meri oli tumesinine ja lained värvisid valget ning taevas toonitas punasega.

Siis, kui tumesiniste äikesepilvede vahelt hakkab kergelt kumama helesinist taevast ning päike heidab piiludes kollakas – oranzi tooni, siis tegelikult saabub see hetk, kus rannas olev vetikas muutub kuldseks ning rahnud tuletavad meelde, et torm on alati mööduv nähtus, mis… Jätka lugemist →

Puuämblikule meeldisid päikeseloojangud. Kui päev hakkas lõpule jõudma, ronis ta igal õhtul oma urust välja ja roomas veepiirile pikutama. Meenutas möödunud päeva, nautis sumedat õhtut ja kuulas vaikselt seda sisinat, mis tekkis päikese vette vajumisel.

Kaks rasket rahnu olid paigutatud randa paigas hoidma. Nad olid nagu ranna valvurid, mis hoidsid vee ja liivariba paigal. Ilma nendeta oleks päike oma loojuvas ilus ja värvide muusikas imenud kõik endaga kaasa, kuivõrd ta oli ümbritseva oma lummusega hüpnotiseerinud…. Jätka lugemist →

Päike piilub veel viimast korda üle mägede, mis juba uinuvad udus. Vaadates seda pilti tuleb lihtsalt silme ette võrdlus: viimast pilku heitev päike on nagu muinasjutu lõpp ning udus tukkuvad mäed nagu just magama uinunud laps, kes muinasjutu lõppu ära… Jätka lugemist →

Kaljude vahelt vonkles läbi sinine rada, mida mööda päike igal hommikul oma teekonda alustas. Sillerdavat sinist teed pidi hüpeldes nautis ta oma peegeldust vee pinnalt ja silus sirgeks torkivaid kiiri; veele vaadates kohedas ilmet ja silus naeratust, et siis juba… Jätka lugemist →

Ümberingi on kõik nii vaikne. Päike on juba laskunud metsa taha ning sa kuuled vaid mühisevat energiat voolamas mäe seest välja sammaldunud igivanade kivide vahelt läbi. Sa tunned kõike seda jõudu, mida ajatu ümbrus ja selle sees mühisev energiavool endas… Jätka lugemist →

Seisad põlvini vees ja tunned mäest alla voolava vetevoo energiat ning mõistad, kuidas kõik see energia, mis on pildil täidab sind üleni andes jõudu ja puhastades hinge.