Kaljude vahelt vonkles läbi sinine rada, mida mööda päike igal hommikul oma teekonda alustas. Sillerdavat sinist teed pidi hüpeldes nautis ta oma peegeldust vee pinnalt ja silus sirgeks torkivaid kiiri; veele vaadates kohedas ilmet ja silus naeratust, et siis juba kiirelt kõrgele tõusta ja kõiki enda rõõmuga rikastada.