Kui puud on juba lehtedest pooltühjaks langenud, kuid maad kattev vaip on veel kergelt kollakas, siis see on nagu nukker järelhüüe lahkuvale värvilisele sügisele, mille möödumist üle pea kihutavad pilved helkides päikeseloojangus veel võimendavad. Tammed on nagu suured hiiglased, kes… Jätka lugemist →
Kuskil salapärases paigas on üks jõgi, mis voolab välja kuldsest südamest, võttes sealt kaasa kõik positiivsed mõtted ja elurõõmu, kihutades mööda maad edasi jaotab selle kõigile, kes seda vajavad. Kas pole sellised paigad just need, kus saabki ennast elujõu ja… Jätka lugemist →
Sulgedes silmad lendasid need luiged nagu unenäos aeglaselt tiibu lehvitades sinna kuhugi kaugele. Oli sedavõrd vaikne, et luikede tiibade liigutused kostusid haldjalikult läbi õhu.Taustal liikusid kergelt kollased kaselehed ning oli tunda esimest kargemat põhjatuult, mis õhus üksikuid lumehelbeid lennutas. Need… Jätka lugemist →
Kas poleks mõnus ärgata magamiskotis keset koristatud viljapõldu ümberingi hõljumas mõnus põhu ja vilja lõhn, näha päikest ülesse sirutumas ning kergelt sooja ja valgust andmas läbi tiheda ja värske hõnguga uduvaiba? Lihtsalt pikutada. Kuhugi pole kiiret ning vaadata kuidas see… Jätka lugemist →
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑