Suvi on lähenemas ja meile Eestile omased kullid ja kotkad on varsti kõik taas kohal ja põldude metsade kohal lendamas. Kotkastest on meil paigalinnud meri- ja kaljukotkad. Talveks lakuvad konnakotkad ja kalakotkad. Mõlemad saabuvad taas soojemate ilmadega tagasi. Kullidest on… Jätka lugemist →

Kaljukotkas on meie Eestimaa taeva valitseja. Ta on küll mõõtmetelt natuke väiksem, kui merikotkas, kuid selgelt vihasem võitleja. Kui kuskil on korjus ning sinna saabuvad mõlema liigi esindajad, kipub merikotkas ikka kaljukale koha loovutama. Kaljukotkaid on aga Eestis üsna vähe…. Jätka lugemist →

Ma käin Saaremaal pildistamas punahirvi kahel ajal – septembris, oktoobris nende nö. jooksuajal ning siis taas kevadel märtsis. Oma iseloomult on need ajad täiesti erinevad. Sügisene jooksuaeg on periood, kus võib kohata üksinda ringi jalutavaid pulle või siis näha pulle… Jätka lugemist →

Vöötkakud on tegelased, kellede elukohta on meist kaugemal põhjas. Talvel aga satuvad sealt külmalt maalt mõningad isendid ka meile rõõmu valmistama. Pesitsemise osas on Eestis läbi aegade teada vaid 9 korda ehk siis väga väga vähe. Ka nö. rändekülalisena satub… Jätka lugemist →

Musträhn ehk nõgikikas on Eesti suurim rähniline, kelle kriiskavad hüüded kajavad üle metsa kaugele. Ta nokk on nagu peitel ning vaadata kuidas ta sellega puu sisse auke lööb on muljetavaldav.

Mul on ikka mõnevõrra olnud hammas verel karu pildistamise suunal. MItte kuskil loomaaias, vaid tema oma elukeskkonnas. Kripeldas ta juba sedavõrd kaua, et oli vaja ette võtta.Karu on hästi põnev loom, kindlasti loom kellel on palju erinevaid nägusid. Paljude inimeste… Jätka lugemist →

Inimesed peavad karu mingipärast kiskjaks, kuigi tegelikkuses toitub karu peaasjalikult marjadest, juurtest seemnetest ja ka putukatest. Karu tavapäraselt ei murra elusloomi, vaid eelistab süüa pigem juba natuke roiskuvat liha. Kohates karu, on inimesel esimene mõte, et karu ründab teda. Tegelikkuses… Jätka lugemist →

Nagu ma ka varem olen maininud, meeldib mulle vaadelda nastikute tegevust. See on äärmiselt põnev ja kaasakiskuv maailm. Siin on taas üks tabamus, mille üle olen väga rahul. Olin jõe ääres passimas nastikut ning siis roomaski üks kivide vahelt välja…. Jätka lugemist →

Oli tuuline lumesajuga külm jaanuari hommik. Mere ääres tuiskas. Selline tüüpiline talveilm. Ja seal nad hüppasid ringi, nagu oleks igas ühes neist päike peidus. Ühel hetkel tekkis pilvedesse väike auk ning lindude taha tekkis värvi. Sisi saigi kiiresti pilt ära… Jätka lugemist →

Kõik allpool olevad pildid on tehtud looduses elavatest kotkastest.  (NB! klikkige piltidele , et näha neid suuremana). Kuivõrd lihtsalt vabas looduses jalutades on kotka pildistamine üsnagi keerukas ülesanne, sest kotkas ettevaatliku linnuna üldjuhul endale ligidale ei kipu laskma, siis läksin… Jätka lugemist →

Kui hommikul ilma peeglisse vaatamata uniselt otsustad ühe jalutuskäigu võtta, siis alati juhtub nii, et kohtad kedagi tuttavat, kes su sassis pead imestust täis silmadega vaatab.

Erinevalt eelnevatest kotkapiltidest, mida olen siia pannud, on see tehtud loomaaias. Sellegipoolest on minu jaoks selles pildis sellist teatavat ürgset jõudu. Sellist tunnet, mis korraks põlvist läbi käib ja judina seljal liikuma paneb. Minu jaoks on selles portrees sees nii… Jätka lugemist →

Oma Itaalia reisil käisin ka sellises imelises kohas nagu Marano Laguun. Koht kus elavad sajad erinevad linnud, kes kas on seal lihtsalt vahepeatust tegemas või ongi see nende koduks. Muuhulgas oli seal väga palju flamingosid, kes tulid, sõid ja läksid… Jätka lugemist →