Mul on ikka mõnevõrra olnud hammas verel karu pildistamise suunal. MItte kuskil loomaaias, vaid tema oma elukeskkonnas. Kripeldas ta juba sedavõrd kaua, et oli vaja ette võtta.
Karu on hästi põnev loom, kindlasti loom kellel on palju erinevaid nägusid. Paljude inimeste jaoks on karuga seenemetsas kohtumine justkui üks hullemate unenägude teostumine. Samas, kui oled positsioonil, et saad karu vaadata, jälgida ta liikumist ning olemust, tuleb sealt välja hoopis midagi muud.Tegemist on samasuguse õrna hingega loomakesega, nagu meie kodune koer. Ta soovib vaid liikuda metsas ringi, süüa kõhu täis, jalutada ja unistada peas keerlevaid tulevikumõtteid ning siis kuskil mõnusas varjulises paigas veidi puhata. Ta ei taha kellegile kurja, ega ammugi kedagi rünnata. Ta tuleb metsa varjust hästi ettevaatlikult, nuusutades õhus hõljuvaid lõhnu ja puudel olevaid märgistusi. Ta nägemine pole kaugeltki nii hea, kui lõhnataju, mille varal ta peamiselt toimetabki. Ta ei taha tüli ning kardab inimest kohata. Kui ta tunneb kasvõi kerget inimese lõhna, üritab ta võimalikult kiirelt väljude olukorrast, suunal, kus tal enam ohtu ei ole. Karu ei ründa inimest peaaegu kunagi. Vaid õnnetu juhus, kui sattuda karu ja ta poegade vahele võib viia ründeni. Karu ei taha tüli, ta tahab vaid ajada oma karu asju.
Ta on oma liikumises sedavõrd ettevaatlik, et kõrvalt ootamatult lendu tõusev lind võib panna ta ehmatusest hüppama ning tegema seda selliselt nagu kass lõngakera suunal põrgates.
Ei oskagi öelda, kas nüüd kripeldab vähem või hoopis rohkem. Tegelikult on nii põnev piiluda selle metsades varjuna liikuva müraka hinge.