Lõpetanud muinasjuturaamatus eelneva põneva loo, keerasin ma järgneva lehekülje ning sattusin koheselt muinasjutumetsa.Mets sättis ennast vaikselt magama. Siin – seal sibasid veel väikesed metsaelukad, ritsikad tõmbasid veel viimaseid tiheda päeva noote ning linnud laulsid aina vaiksemal toonil. Ja siis ilmus… Jätka lugemist →
Toompea võib mõningatel hetkedel tunduda muinasjutuna. Toompea. Ärgates avastasin end kesk piimjat udu, mis oli nii tihe, et tundus – kui sirutadkäe välja, siis pead teisega seda kinni hoidma või muidu kaob ta udu sisseära. Kuskilt kaugelt hakkasid aga ühel… Jätka lugemist →
Kas seiklus pole mitte selline, kus on värve ja elamusi, põnevust ja särtsu. Käisin mõned ajad tagasi ühe pisipõnniga sellisel seiklusel, millest põnnil kindlasti vanemast peast meenutamist on
© 2026 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
