Toompea võib mõningatel hetkedel tunduda muinasjutuna. Toompea. Ärgates avastasin end kesk piimjat udu, mis oli nii tihe, et tundus – kui sirutadkäe välja, siis pead teisega seda kinni hoidma või muidu kaob ta udu sisseära. Kuskilt kaugelt hakkasid aga ühel… Jätka lugemist →
Kas seiklus pole mitte selline, kus on värve ja elamusi, põnevust ja särtsu. Käisin mõned ajad tagasi ühe pisipõnniga sellisel seiklusel, millest põnnil kindlasti vanemast peast meenutamist on
Lõpetanud muinasjuturaamatus eelneva põneva loo, keerasin ma järgneva lehekülje ning sattusin koheselt muinasjutumetsa.Mets sättis ennast vaikselt magama. Siin – seal sibasid veel väikesed metsaelukad, ritsikad tõmbasid veel viimaseid tiheda päeva noote ning linnud laulsid aina vaiksemal toonil. Ja siis ilmus… Jätka lugemist →
© 2023 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
