Toompea võib mõningatel hetkedel tunduda muinasjutuna.

Toompea. Ärgates avastasin end kesk piimjat udu, mis oli nii tihe, et tundus – kui sirutad
käe välja, siis pead teisega seda kinni hoidma või muidu kaob ta udu sisse
ära. Kuskilt kaugelt hakkasid aga ühel hetkel kostma hääled. Nagu astuks
suure koliseva vankri ees raskel sammul hobune, kes painavat lasti mäest
üles veab. Siis hakkas justkui kerge lõunatuul puhuma ning udusse tekkisid
augud. Juba viirastusidki uduaukude seest vanad müürid ja puhkavate
majade ärkavad aknad. Udu hajus veelgi ning nähtavale ilmus kaunis keskaegne
linn oma põnevate paekivist müüride ja eri tooni majadega. Juba oli
nõlva mööda ülespoole suunduval munakiviteel näha rasket koormat vedavat
hobust. Linn alles virgus. Mõne akna taga süüdati esimene tuluke, kuskil
avati aken, justkui tahetaks udu tuppa lasta. Kaugemalt hakkas kostma
veel mõne vankri krigisevat liikumist ning hobuste rasket astumist. Kuskil
põiktänavas vestlesid elavalt kaks meest, justkui vaidlesid millegi üle. Kahjuks
oli kuulda vaid ajuti kõvenevaid hääli, sõnad kadusid udusse. Paugatas
rasketel hingedel liikuv puust uks. Huvitav, kas keegi oli hommikul vara
kuskilt käigult just väsinuna koju jõudnud ja sulges ukse või kiirustas keegi
kodunt välja, et kuhugi varakult pärale jõuda. Keegi justkui jooksis mööda
munakiviteed allapoole, kuni sammud kaugusse kadusid.

Seda lugu Toompeast on võimalik edasi lugeda minu raamatust, kus on veel palju pilte Eestimaa imelistest paikadest ning põnevaid lugusid nende juurde. Paljud paigad neist on osadel einimestele võõrad ning samas paljud on pildile püütud hetkedel, kui nad nägid täiesti teistsugused välja, kui ollakse harjutud. Ka see pilt Toompeast ei ole ju mitte seline,milisena me seda paika oleme harjunud kogema.