Vahel on nii, et kõik tõmbab ümberringi tumedaks ning kurjakuulutavaks. Tumedad pilved suruvad peale ja tuul keerutab valusat vihma. Selles tumeduses on aga ka kaunis pool. Kontsentreerudes tumedale sinisele ilule ning nähes tumedates siluettides ja varjudes värvide mängu, hakkad kindlasti… Jätka lugemist →
Infrpuna fotograafia on põnev seetõttu, et inimsilm ei näe infrapuna valgust. Seetõttu selliselt tehtud fotod näevad välja hoopis teistsugused, kui meie oleme harjunud maailma nägema. Siin on foto Kadriorust
Udu liikus vaikselt ja riivamisi. Kui olid liikumatu, siis tundsid, kuidas see pehmelt ja justkui lühikesi peatusi tehes üle libises ning imenud endasse tükikese minust edasi liikus, muutes vaikselt edasi roomates kogu aeg kergelt oma värvi, mis väljendas temas sees… Jätka lugemist →
Mu järjekordne katsetus infrapuna fotograafia poolel. Kui keskenduda liikuvatele pilvedele ning minna sügavamalt pilti sisse, siis pole üldse keeruline kujutada ette rasketes rüüdes sõdalasi ratsutades eemaldumas lossist, kujutada ette elu lossis ja hääli selle ümber
Reaalsus võib teinekord tunduda nagu unenägu ja unenägu taas nagu kõige selgem reaalsus. Fotol olev laev ja foto ise on reaalsus 🙂
Osadel õhtutel minnes päikeseloojangut pildistama leiad eest suure koguse kive ja pilvi, mis juba on kõik kogunenud valgusmängu vaatama ning selle trügimise vahelt on juba tõeliselt raske leida paika, kuhu ennast veel sinna vahele mahutada.
Vahest lihtsalt on sellised õhtud, mis meenutavad muinasjutte. Istud maha, vaatad vette ja ühel hetkel märkadki, kuidas seal pinan alll liuglevad merineitsid ja tunned kuidas õhus uduna roomavad pilved libisevad sinu suunas, et sosistada kõrvu lugusid möödunud päevast.
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
