Igapäevaselt rutates näeme me tihti vaid ummikuid, tolmuseid tänavaid, kiirustavaid inimesi ja trügivaid autosid. See on meie nö. rutiin, mis justkui varjuna saadab meid päevast päeva. Kui vaadelda seda kiirteed kui liikuvat rongi ning lihtsalt astuda sellelt maha, siis võid… Jätka lugemist →
Siis, kui tumesiniste äikesepilvede vahelt hakkab kergelt kumama helesinist taevast ning päike heidab piiludes kollakas – oranzi tooni, siis tegelikult saabub see hetk, kus rannas olev vetikas muutub kuldseks ning rahnud tuletavad meelde, et torm on alati mööduv nähtus, mis… Jätka lugemist →
Puuämblikule meeldisid päikeseloojangud. Kui päev hakkas lõpule jõudma, ronis ta igal õhtul oma urust välja ja roomas veepiirile pikutama. Meenutas möödunud päeva, nautis sumedat õhtut ja kuulas vaikselt seda sisinat, mis tekkis päikese vette vajumisel.
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑