Puuämblikule meeldisid päikeseloojangud. Kui päev hakkas lõpule jõudma, ronis ta igal õhtul oma urust välja ja roomas veepiirile pikutama. Meenutas möödunud päeva, nautis sumedat õhtut ja kuulas vaikselt seda sisinat, mis tekkis päikese vette vajumisel.