Händkakk ehk uraali kakk ehk pikksaba-kakk on selline lind, keda enamuses Euroopast ei kohta. Nimelt on Eesti selle liigi üsnagi lääne piiriks. Teda leidub kogu Venemaa laiuses kuni Vaikse ookeanini välja ning ka Jaapanis. Euroopas aga vaid Baltikumis, Rootsis, Soomes… Jätka lugemist →
Väike-konnakotkas on Eesti kõige levinum kotkas. Neid arvatakse Eestis elavat isegi kuni 600 paari. Naljatalevalt võib lausa öelda, et neid on rohkem, kui teisi kotkaid kokku. Üllataval kombel elab meie lõunanaabrite juures väike-konnakotkaid kordades rohkem, kui meil. Õigupoolest on Läti… Jätka lugemist →
Üks kord elus (once in a lifetime) Jägala joal. Selliselt võib küll möödunud nädalavahetuse virmaliste etendust nimetada. Ma saan aru, et osadel inimestel on juba tüdimus virmaliste fotodest, kuid ma panen veel mõned lisaks ja kirjutan veidi ka juurde. Magnettorme… Jätka lugemist →
Kõrvukräts (lad Asia otus) on üks äärmiselt põnev kakuline. Neid on olenevalt aastast meil Eestis suvisel ajal päris palju – 1000 – 4000 haudepaari.Kuigi väike osas rätse jääb meile ka talvituma, saabub see nö. suurem kogus märtsis, hiljemalt aprilli alguses…. Jätka lugemist →
See on kotkas kellel ongi kaks nime.Hispaania kääpakotkas (spanish imperial eagle lad. Aquila adalberti) on Euroopa kõige haruldasem kotkas, kelle nimi kõlab inglise keeles eriti uhkelt – hispaania kuninglik kotkas. Ta on muideks ka Hispaania rahvulinnuks. Ma olen siia röövlindude… Jätka lugemist →
Tuuletallaja (Falco tinnunculus) on Euroopa nö. tuntuim pistrik. Ta on levinud kogu Euraasias ja ka Põhja – Aafrikas. Eestis pesitseb neid ca 600 – 900 paari. Maailmas loetakse nende arvukuseks üle 5 miljoni linnu. Tegemist on talveks lõunasse rändava röövlinuga, kes… Jätka lugemist →
Toolse linnus paikneb paigas, kus valgusreostust pole segamas. See võimaldab Toolse linnust pildistada tähistaeva kupli all ning teha ka ajatuna tunduvaid fotosid linnuteega. Selle foto tegin ma ühel jagedal novembrikuu hilisõhtul, kui pikutasin päris pikalt linnuse juures nautides öö maagiat.See… Jätka lugemist →
Ma olen fotode tegemisel kuskilt sügaval hinges ikkagi maastikufotograaf. See tähendab, et kui ma pildistan lindu või looma, siis pigem tegevuses või koos maastikuga. Kui ma pildistan inimest, siis ma tahan et seal oleks lugu. Oleks maastikku, oleks emotsiooni ja… Jätka lugemist →
Milline kaamera on parim? See on küsimus, mida minult on seoses minu fotograafia huviga korduvalt küsitud. Mõtlesin, et kirjutan ühe kokkuvõtva loo, millest loodetavasti on abi kellelegi. Minu teadmised ei ole kuidagi absoluutset mõõtu ning lähtun suuresti oma kogemusest, mida… Jätka lugemist →
Linnutee on oma nime saanud läbi selle, et vanarahvas vaatas taevasse ning nägi üle taevavõlvi tõmmatud sädelevat jutti põhjast lõunasse. Vanarahvas arvas, et see ongi lindudele suunda andev tee ehk Linnutee. Teinekord jalutades pilkases pimeduses tekib Linnuteed vaadates tunne, nagu… Jätka lugemist →
Helkivad ööpilved on omamoodi kesksuvine maagia. Inimesed, kes on seda näinud, tahavad alati uuesti näha. Kujutage ennast nüüd istuma mõnusal sumedal suveööl Keila – Joa äärde. Ümberingi on sinine mõnus soe ööpimedus, mis ei ole kottpime vaid just selline mõnusalt… Jätka lugemist →
Ma ei ole veel kohanud ühtegi inimest, kes ütleks, et tahab osta endale midagi ja otsib halvimat, mida pakutakse. Kõik tahavad ikka osta endale parimat. Selleks loetakse internetis olevaid pikki ülevaateid ja võrdlusi ning üritatakse selle põhjal endale kujundada aruaama,… Jätka lugemist →
Puna-harksaba (lad. Milvius milvius ingl. Red Kite) on linnulik, kes on Estis kevadise ja sügisese rände ajal kohatav eksikülaline. Kuigi samas on ta pesitsenud esmakordselt Eestis 2015 ning samas paigas ka aasta hiljem. Eestis kohati 2023 aastal puna-harksaba ca 50… Jätka lugemist →
Linnutee on oma olemuselt mitut moodi maagiline. Kui vaadata ilma valgusreostuseta paigas taevasse, siis pime katus, mi süle meie laiub on nagu sõel, ku smustas taevas on helendavad täpid. Ja siis sealt kuskilt sõela keskelt on tõmmatud nagu helendava spreivärviga… Jätka lugemist →
Kalakotkast võib nimetada küll Eesti põliselanikuks, sest ta hakkas meil pesitsema juba peale viimast jääaega. Muide põnev fakt kalakotka kohta on see, et liigina on ta väga vana – ta nii öelda juured ulatuvad juba11 miljoni aasta taha. Tollest ajast… Jätka lugemist →
Mõte minna Bialowiezasse piisoneid pildistama on mul keerelnud peas juba väga pikalt. Käisin kunagi 4 aastat tagasi Bialowieza ürgmetsa külastamas ning sellest jäi väga sügav mälestus. See aura ja atmosfäär, mis seal metsas valitseb ei ole võrreldav ühegi teise looduses… Jätka lugemist →
Ilves on meie metsade saladuslik kass, kes armastab kõndida omapäi. Ilvese kohta öeldakse, et ta kõnnib igal õhtul erinevat rada ning samasse paika tuleb teinekord alles kahe nädala pärast. Ilves on uudishimulik loom, kes teinekord hakkab vaikselt inimesele metsas järgi… Jätka lugemist →
Raamat, mida palju küsitud, on VALMIS.Ta on müügis kõikides suurimates raamatupoodides (Rahva Raamat, Apollo ja Varrak). Lisan siia ka lingi poodi https://rahvaraamat.ee/p/eestimaa-imelised-paigad-ja-hetked/1588856/et?isbn=9789985353271 Natuke põhjustest, miks ma selle raamatu tegin. Minu enda elu on olnud üsna tihe. Kuidagi on nii olnud,… Jätka lugemist →
Emakarule oli lahkuv talv toonud kaissu neli põngerjat. Pisikesed hullajad olid tormakad ja vajasid palju energiat. Viimast läks vaja ka kasvamiseks. Iga emakaru soov on, et tema silmateradest kasvaksid uhked ja võimsad KARUD. Emakarul oli juba üksjagu aastaid seljataga ning… Jätka lugemist →
Seal kuskil kõrgel tuulise kaljunuka otsas elas kaunis tuulte printsess. koos oma kahe ihukaitsjast koeraga. Kui suvel kuivaga sooviti saada vihma või talvisel ajal valget lund, tuli võtta ette pikk ja raske teekond mööda kitsast ja järsku teerada sinna kuhugi… Jätka lugemist →
Kaljukotkas ehk maakeeli ka maakotkas või laanekotkas (lad. Aquila chrysaetos) on Eesti kõige võimsam röövlind. Kuigi tiibade siruulatuselt jääb kaljukotkas (kelle tiibade siruulatus on vahemikus 190 – 225 cm) veidi merikotkale (190-240 cm) alla on ta ikka selgelt taeva valitsejaks…. Jätka lugemist →
Toompea võib mõningatel hetkedel tunduda muinasjutuna. Toompea. Ärgates avastasin end kesk piimjat udu, mis oli nii tihe, et tundus – kui sirutadkäe välja, siis pead teisega seda kinni hoidma või muidu kaob ta udu sisseära. Kuskilt kaugelt hakkasid aga ühel… Jätka lugemist →
Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus) on lind keda kohtab meil vaid tavistel kuudel. Selle liigi pesitsusala asub kaugel põhjas ehk 61 laiuskraadist ülespoole. Need, kellele laiuskraadi mõiste natuke võõram ütleks, et see on umbes seal, kui mööda Soomet sõita umbes 40% maad põhjasuunas… Jätka lugemist →
Rabapistrik (lad. Falco peregrinus ingl. Peregrine falcon) on üks looduse nö. kõige kõigemaid. Nimelt on ta kiireim elusolend Maal. Olles kiireim lind ei suuda talle kiirustes vastu seista ka mitte ükski loom ega muu elusolend. Kiireim sööst, mis inimene on… Jätka lugemist →
Roo-loorkull (Circus aeruginosus inglise keeles the western marsh harrier) on Eestis pesitsevatest loorkullidest kõige rohkearvulisem. Haudepaaride hulka loetakse vahemikus 800 – 1300 (järgmisena järjekorras ootaval soo-loorkullil on see number 300 – 500 vahel). Ta on levinud Euraasia parasvöötmes ning ka… Jätka lugemist →
Keila-Joa on üks äärmiselt kaunist paik. Seal on igal aastajal oma hing ja nägu. Seal on avarust ja teatavat rahu isegi siis, kui inimesi natuke rohkem jalutab.Helkivad ööpilved on Eestimaine suvine maagia. Paljud teavad paika vaid kose järgi, kuid Keila-Joa… Jätka lugemist →
Sooräts (Asio flammeus) on kakk, keda meil Eestis just väga palju ei kohta. Hinnanguliselt pesitseb neid meil vaid 10 – 50 haudepaari. Tõsi, rände ajal trehvab neid siin rohkem. Tal on inglise keeles äge nimi – short-eared owl ehk lühikeste… Jätka lugemist →
Merikotkas on Eesti suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus võib olla isegi kuni 240 cm. Et paremini sellest aru saada manage enda ette ukseava, mille kõrgus on ca 200 cm ja siis veel sinna 40 cm otsa. Nii võimas on merikotkas…. Jätka lugemist →
Peale nädalavahetuse teleesinemist on taas internetis löömas lained. Kõige rohkem on kritiseerijatel hambus see, et ma rääkisin terminitega karjasuhted, kodune kari ja karjajuht. Kasutatakse väiteid, et ma kasutan vanu termineid, et ma olen jäänud ajalukku kinni ja seetõttu on see… Jätka lugemist →
Soo–loorkull (lad. Circus pyrargus ingl. Montagu’s Harrier) on üks meil Eestis suvesid veetvatest põnevatest kullidest. Kõige rohkearvulisem loorkull on roo–loorkull, kelle arvukust hinnatakse 800 – 1300 haudepaarile, soo–loorkulli vastav number on 500 – 800 ning välja–loorkullil 100 – 200. Tegelikult… Jätka lugemist →
Vöötkakk (Surnia ulula) nimetus inglise keeles on northern hawk owl, mis tõlkes tähendab põhja kull kakku. Eks ta ju selles mõttes on tabavalt öeldud, et oma pesitsusalade poolest ongi ju tegemist nö. põhjamaise kakuga, kes meile satub rände käigus just… Jätka lugemist →
Jäälind (Alcedo atthis) nimetatakse meie jõgede kalliskiviks, kuid samas on selle linnuga seotud päris palju huvitavat informatsiooni. Näiteks on põnev teada, et jäälinnu ladinakeelne nimetus on tulnud vanakreeka mütoloogiast tegelase Alkyone järgi, kes muudeti jäälinnuks. Ta oli tuultejumal Aiolose tütar… Jätka lugemist →
See pilt on pärit samast õhtust, millest siin pikema jutu kirjutasin. Pildil on kaks viimasel talvel sündinud karupoega, kes isakaru eest puuotsa plehku panid ja all toimuvat isa – ja emakaru ragistamist ärevil südamega jälgisid.
Pool aastat tagasi oli minu elukoha lähedal üsna paha koerte rünnak. Aiast said välja kaks koera, kes ründasid möödajalutajat selliselt, et inimene sattus ligi nädalaks haiglasse. Minuga võttis ühendust “AK” ja küsis, et miks sellised asjad juhtuvad. Ütlesin esimese lausena… Jätka lugemist →
Kaljukotkas on meie Eestimaa taeva valitseja. Kaljukotkas on küll mõõtmetelt natuke väiksem, kui merikotkas, kuid selgelt vihasem võitleja. Kui kuskil on korjus ning sinna saabuvad mõlema liigi esindajad, kipub merikotkas ikka kaljukotkale koha loovutama. Kaljukotkaid on aga Eestis üsna vähe…. Jätka lugemist →
Hiireviu on meil Eesti kõige rohkearvulisem röövlind. Suvisel ajal hinnatakse nende arvukuseks 5000 – 6000 paari Talvisel ajal on see number oluliselt väiksem. Suurem osa meie oma koduseid hiireviusid kolib talveks lõunamaale ning põhjast luuguvad meist üle seal elavad linnud…. Jätka lugemist →
Seda me oleme kõik kuulnud juba lapsepõlvest saati, et paik kust algab vikerkaar, sinna on rahapada maetud. Tuleb lihtsalt õigel ajal ja õige nurga alt läheneda ja leiabki suure katla kullaga. Kuidas aga saab taevasse kuupallike? Kuskilt ju tõstetakse tema… Jätka lugemist →
Ma käin Saaremaal pildistamas punahirvi kahel ajal – septembris, oktoobris nende nö. jooksuajal ning siis taas kevadel märtsis. Oma iseloomult on need ajad täiesti erinevad. Sügisene jooksuaeg on periood, kus võib kohata üksinda ringi jalutavaid pulle või siis näha pulle… Jätka lugemist →
Kindlasti on paljud vaadanud õhtul tõusvat ja hommikul loojuvat täiskuud ja mõelnud, et kuidas ta punakaks värvub ja kuidas ta nii suur on. Punase värvusega on kusjuures lihtne. Nimelt jääb kuu vastassuunas loojuva päikese tõttu maa varju taha . Kuult… Jätka lugemist →
© 2024 Aivo Oblikas — Ehitatud WordPress platvormile
Teema autor Anders Noren — Üles ↑
