Kaljukotkas on meie Eestimaa taeva valitseja. Ta on küll mõõtmetelt natuke väiksem, kui merikotkas, kuid selgelt vihasem võitleja. Kui kuskil on korjus ning sinna saabuvad mõlema liigi esindajad, kipub merikotkas ikka kaljukale koha loovutama. Kaljukotkaid on aga Eestis üsna vähe. Merikotkastest ikka palju vähem. Suvel on võimalik, kuskil raba servas liigeldes teinekord kaljukotkast taevalaotuses trehvata, kuid sellise kokkusaamise juures peab ikka korralikult õnne olema. Kui suvisel ajal armastavad kotkad ikka elusat saaki püüda, siis talvisel ajal sobivad neile ka korjused. See loob võimaluse nende varjest pildistamiseks. Antud foto on tehtud Natouresti varjest Alutagusel. Koht on pildistamiseks väga hea ning korraldus tipp-topp. Lähen sinna ikka ja jälle rõõmuga tagasi.
Kuivõrd see kotka foto on tehtud varjest ning püherdava karu foto, millega võitsin 2021 aasta Eesti Looduse fotokonkursi üldvõidu oli ka varjest tehtud, siis arvasin, et seletaks natuke varjest pildistamist lahti.

Üldiselt on ikka nii, et kui tahad metsas loomi või linde pildistada, siis tuleb ennast ära peita. Linnud- loomad kardavad inimest ning seepärast jääb vastasel juhul kaunis foto saamata. Enda nö. ärapeitmiseks on mitmeid võimalusi. Ma ise liigun suvisel ajal alati metsas nö. “laigulises” riietuses ja kui jään kuhugi kauemaks passima, siis selleks puhuks on mul kaasas ka vastav kangas. Praegu talvisel ajal see ei varja just eriti, aga tegin siia artikli juurde ühe näidispildi.

Suvel olen põõsaste läheduses sellise katte all istunud ning mulle on linnud pähe maandunud. See vast iseloomustab kõige paremini seda, kuivõrd hästi see kangas mind ära peidab.
Talvisel ajal jääb aga sellise kattega jänni.
Talviseks ajaks on mul spetsiaalne keep. Siin siis nö. näidiseks üks foto.

Tolle keebi nö. äärmuslikum näide on see, kuidas mulle talvisel ajal üks mööda jalutav inimene konkreetselt otsa koperdas. Ajas korralikult naerma mind ja ka koperdajat. Selle keebiga olen teinud talvisel ajal enamus oma punahirve piltidest kükitades kuskil metsaservas.

Kangastest oluliselt parem kaitse on kaasaskantav varje. See lahtiselt pea 2 meetri kõrgune varje käib kokku kõigest 70 cm suuruseks kotikeseks ja seda on väga mõnus ja kerge kaasas kanda. Taolisel varjel on olemas ka tõmblukuga kinnikäiv uks ja pildistamisaknad. Sinna sisse on mugav paigutada tool ja sellel istudes on väga mõnus looma- lindu oodata. Sellise varje suureks eeliseks tavalise kangaga katmise ees on asjaolu, et jättes sellise varje päevadeks samasse paika, harjuvad sellega loomad- linnud ära ja kui nüüd märkamatult sinna sisse imbuda on pildistamise võimalused päris head.
Muide sarnasest kergest materjalist on tehtud ka ujuvvarjed, mille sees on võimalik veekogul veelinde luurata.

Kuigi selline varje on kerge ja loodusesse mõnusalt peituv, on tema suureks probleemiks asjaolu, et loomad, kes kasutavad rohkem nina haistavad inimese sealt ära. Samuti on osad loomad ja linnud ikkagi väga ettevaatlikud ja selleks, et nad varjega ära harjuksid peaks see selles paigas nii pikalt üleval olema, et mõnus ja kerge, aga mitte nii vastupidav konstruktsioon annab ilmastikule järgi.

Nüüd jõuangi ma juba nö. statsionaarsete varjete juurde. Ühest sellisest statsionaarsest varjest ma ka seda kaljukotkast pildistasin. Need statsionaarsed varjed on ehitatud lähtudes asjaolust, et ta kestaks ilmastikku, et seal sees olev inimene lindudele – loomadele välja ei paistaks ning et seal oleks mugav pildistada. Tehtud on nad teinekord vineerist, vahest puitlaastplaadist ning ägedamad ehitised meenutavad juba nö. väikest majakest. Kui väiksem vineerist varje on teatud mõttes nagu puidust telk, siis suurematel on tavaliselt sees ka käimla. Nende varjete nö. loomine ei ole üldse mitte lihtne tegevus. Alustuseks peab see kuhugi sinna lagendiku või metsa äärde sobima ja kuidagi peab selle seal ka püsti saama, siis on aga vaja ka loomad sinna meelitada. Kui ehitada statsionaarne varje loomade jalutusteele, siis loomad ju ehmuvad ja leiavad uue tee kuhu kõndima minna. See tähendab aga asjaolu, et varjega ei ole kunagi nö. lihtsat teed. Kui kotkad toob näiteks varje ette talvisel ajal korjus või lihakäntsakas, siis see ei ole mitte nii lihtne, et viskad lihatüki välja ja kotkad kohe tiirlevad nagu kajakad. Rongad ja varesed leiavad liha küll kiirelt üles aga kotkas ei pruugi kunagi sinna alla maandudagi. Olen lugenud lugusid Soomest, kus sellist nö. varje sissetöötamist (toitmist ) tehti kotkastega mitu aastat ja siis see ka ei õnnestunud ja kotkad ei jäänudki käima. Kotkas lihtsalt ongi nii ettevaatlik lind.

Karude puhul on ju ka lihtne mõelda, et panen puidust putka metsa üles, viskan piraka lõhe maja ette ja karud ootavad metsas järjekorras taldrikud näpus, et sööma tulla. Tegelikkus on aga selline, et karudele ei pruugi paik üldse meeldida, samuti on alternatiivseid söögipaiku päris palju metsas ning näiteks sügisesel ajal, kui metsad/sood marju täis tahab karu hoopis nendega maiustada ja lõhet võid ise oma majakeses nosida.

Nüüd, kui see varje on statsionaarselt püsti ja loomad linnud on sellega harjunud ning teinekord tulevad sinna ka sööma, siis on juba selline õnnevärk, et kas tol päeval, kui sa kaameraga seal ootad ka keegi tuleb.

Statsionaarse varje juures on pööratud palju tähelepanu asjaolule, et varjes oleva inimese lõhn ei jõuaks karuni välja ning kotkas näiteks näeb varjes olevat inimest sisuliselt läbi seina. Ta näeb isegi varjude liikumist. Samuti vaatab kotkas näiteks fotoka objektiivist tagurpidi sisse ja näeb seal silma pilkumist. Olles mitmeid kordi täiesti tühjalt karuvarjest tagasi tulnud ja samuti kuulnud teistelt piltnikelt, kes kotkaid passinud, et kogu istumine läks tühja, ütleks küll, et looduses ei saa millegi peale loota. Võib vedada aga samahästi ka mitte. Kui ma varjest tulen, siis inimesed ikka küsivad, et kuidas sa karu ei karda. Irooniline on see, et kardan ikka, kardan, et ta haistab mind ära ja jäängi pildist ilma. See, et karu tuleks ja inimest ründaks ei juhtu isegi siis, kui istuda hoopis varje ees päevitustoolis ja karu oodata. probleem on ikkagi see, et karu haistab ära ja ei julgegi tulla.

Kui nüüd natuke veel varjes käiku lahti seletada, siis antud kotka foto tegemiseks ärkasin ma kell 4 ning startisin enne kella 5 Alutaguse suunal. Sõitu oli 2 tundi. Kui keegi küsib, et kas oli uni, siis ütlen ausalt alguses oli kõva adreka laks sees, aga poole tee peal tuli uni küll 🙂

Kohale oli vaja jõuda ca paar tundi enne päikesetõusu, et kottpimedas varjesse saada. Kotkas võib kuskil puu otsas istuda ja sel juhul kui ta inimese varjesse sisenemist märkab, ongi juba pekkis. Selleks tuli ca 1,5 km läbi pimeda metsa astuda. Minna oli mõnus, sest ragin metsas ja hundijäljed metsarajal meenutasid, et ma ei ole üksi ja ei ole igav. Külma oli õues -14 kraadi. Nüüd siis algabki istumine varjes. 2 tundi tuleb istuda selle hetkeni, et valgust hakkab tulema. Ja siis kui veab tuleb lind, kui ei vea istud seal kokku 8 tundi paigal (sest liigutamise juures on alati risk, et hirmutad linnu ära) ja pimenemisel kõmpad läbi pimeda metsa jälle välja. Minul vedas ning nägin kahte kaljukotkast, kelledest mõlemast väga ägedaid fotosid sain ning kanakull tuli veel nö. kauba peale. Kui keegi küsib, et kas külm ei olnud, siis tegelikult on ju külm vaid vale riietuse teema.

Ehk siis varjest pildistamine on paras mediteerimine. Lähed terveks päevaks või ööpäevaks sinna kuhugi metsa ning lihtsalt istud seal. Võtke miski päev kodus ette ja istuge 8 tundi diivanil mitte midagi tegemata. Pakun, et peale tunnikest hakkavad juba jalad motoorsest rahutusest liikuma 🙂
Mulle meie kiires igapäevarütmis meeldibki see, et lähed nö. 8 -ks tunniks sinna kuhugi ja ei tee mitte midagi. Nagu üldse mitte midagi. Oled sina, on varje sinu ümber ning OOTUS, et äkki keegi tuleb.