Koer ja inimene on kõrvuti eksisteerinud ja igapäevaselt suhelnud juba väga väga kaua. Kui nüüd mõelda, et inimene tahab õppida autoga sõitma, siis ta käib läbi kursused ning ca. poole aasta pärast on ta võimeline juba vägagi osavalt autoga ringi kaarutama. Kui nüüd mõelda, et inimene käitub teatud reeglite , tunnete ja emotsioonide järgi ning auto käitumine põhineb täiesti teistel alustel, siis ikkagi omandab inimene vajaliku vägagi lühikese ajaga. Kui nüüd pannna siia nö. võrdluseks kõrvale inimene ja koer, siis esiteks on inimene ja koer eksisteerinud kõrvuti palju kauem, kui inimene ja auto. Erinevalt autost on koer juba nö. kaasa sündinult õpihimuline ja tahab inimesega koostööd teha. Lisaks on inimene ja koer oluliselt sarnasemad oma käitumisloogikatelt kui inimene ja auto. Aga siiski miskipärast on seis selline, et autoga õpib sõitma pea igaüks, kes seda soovib, aga koertega tekib väga paljudel suhtlemisprobleeme.

Miks on see nii? Aga sellepärast, et kui inimene vaatab autot, siis ta saab selgelt aru, et istudes rooli taha ning öeldes autole palun sõida kiiremini, auto ju ei teek smidagi. Ehk siis inimene peaks autoga suhtlema auto keeles ehk vajutama selleks gaasi. Samas arvab keskmine inimene, et kui ta ütleb koerale palun jookse kiiremini, et siis koer tajub seda juba poolelt sõnalt ja jookseb kiiremini. Okei, jookse kiiremini pole võib olla hea näide. Aga näiteks “oota” või “istu” või “ära sikuta” või “ära varasta”. Miks saab inimene hakkama autoga, aga mitte koeraga. Peamine põhjus seisnebki asjaolus, et üritades autoga “suhelda” kasutavad kõik inimesed autole arusaadavat keelt. Koertega aga üritavad inimesed suhelda oma keeles.  Arvestades asjaoluga,et eranditult KÕIK koerad tegelikult tahavad olla inimese parimad sõbrad ning tahavad teha kõike lennult, mis inimene ütleb, tekivadki probleemid just seetõttu, et inimesed ütlevad koertele asju valesti. Kujutage nüüd ise ette situatsiooni, et te lähete laupäeva õhtul kuhugi pidusse. Teil on seljas ilusad riided ningteil on õhtu suhtes teatavad ootused. Nüüd te jõuate pärale, te avate ukse ning ukse taga ei olegi teie poolt oodatud koht vaid seal avaneb vaade meeletult suurel emullahunnikule. Teile antakse kätte labidas ning öeldakse, et tea peate selle hunniku nüüd laiali kärutama, enne te koju ei saa. Mis tunded teid valdaks? Oleks ikka suhteliselt keeruline olla ju. Tõenäoliselt te ärrituks või ühel hetkel väljuks täiesti endast. Aga miks? Te olete ju mulda kindlasti kärutanud ning see ju ei ole miski uus asi. Aga ärrituse tekitab olukord, et teil olid teatavad ootused, aga järgnes hoopis midagi muud. Koertega suheldes teevad paljud inimesed seda sama iga päev ning siis ollakse üllatunud, et osad koerad ei täida käsku, osad tulevad kallale ja osad näevad lihtsalt õnnetud välja. Sellist situatsiooni, kus koer ootab teatud käitumist aga järgneb hoopis midagi muud, nimetatakse konfliktiks.

Toon siia veel ühe võrdluse. Te kõnnite tänaval ja olete süvenenud oma nutitelefoni. Jalutate rahulikus tempos ning ei tunneta käitumises mingit ohtu. Ühel hetkel võtab võhivõõras inimene teil jopest kinni ja raputab teid kõvasti. Miks? Aga sellepärast, et te olete just astumas jäisele peegelpinnale, kus te võiks jala murda. Kas te olete võõrale tänulikud? Mina oleks. Või te liigute ja siis jookseb keegi teid matsust pikali, te kukute ja saate haiget. Aga miks? Seepärast, et just on üks auto kihutamas teie suunas ja kui teid ei oleks pikali joostud oleks see auto teid surnuks sõitnud. Kas olete tänulik vaatmata sinikatele? Mina oleks. Ehk siis teatud olukorras olete te rahul kui inimene astub juurde ja annab nõu, kuna olete tupikteel ja tasuks teist teed minna. Teisel korral olete rahul kui keegi karjub teile kõvema häälega, et tähelepanu saada ning teinekord olete rahul ka haiget saamise puhul. Aga miks? Seepärast, et teile anti teatud sõnum, mida teil sel hetkel nii väga vaja oli ning see sõnum anti sellise tasemega, et see tõesti teid antud olukorras aitas.

Kui me nüüd läheme koerte juurde, siis koerte keel on täiesti teistsugune kui inimeste oma ning need sõnumid, mis me koertele anname  tuleb anda hoopis teisel taval, kui inimeselt inimesele. Koerte suhtlus ja koerte keel põhineb täiesti teistel reeglitel ja alustel kui inimeste oma. Põhjus, miks meil on autodega palju vähem probleeme, kui koertega ongi tingitud just sellest asjaolust, et autot näeme me autona, kuid koera kipume pidama endasuguseks. Koeral ja inimesel on on õppimises teatud sarnasusi, kuid on väga palju ka erisusi. Kõige suurem erisus seisneb asjaolus, et kui meiega räägib teine inimene või kui me soovima oma lapsi õpetada , siis lisaks hääletoonile j akehahoiakule omab väga väga suurt tähtsust jutu sisu. Koer paraku meie jutu sisust aru ei saa. Inimesele me ütleme sõn aistu ning kui ta istub, siis ütleme tubli või naeratame andmaks mõista, et just seda me tahame. Koerale öeldes sõna istu ei oma see sõna talle mitte mingisugust tähendust. See tähendab, et kui me tahame, et koer teeks midagi, mis meile meeldib või tahame talle midagi õpetada, siis me peame üritame koera käitumist sinna suunas suunata, et ta teeks meie poolt soovitud käitumise ning siis me saaks seda premeerida andes koerale tagasisidet, et seda me just antud situatsioonis tahtsimegi. Teatud mõttes on tegemist nagu Aliase mänguga, kus me üritame koerale nö. ette vihjata ning ta üritab arvata.

Pakuks, et enamus antud loo lugejaid on kunagi lapsena mänginud sellist peitmise mängu, kus miski asi peideti kuhugi ära ja siis kui hakkasid sed aotsima, siis peitja vihjs kas soe või külm ning sellega suunas sind õigemas suunas. Koera õppimine käib sama loogika järgi. Ehk siis kui koer teeb midagi mida me soovime, siis me premeerime teda kas suuliselt, toidu või mänguasjaga. Kui koer teeb midagi mida me ei soovi, siis oleks meie poolt korrektne talle mõista anda, et me ei sooovi seda.  Näiteks koer varastab laua pealt toitu. Pakuks, et enamusel emeist see ei meeldi. Kui laps läheb näppama koogi pealt kirssi, siis saab talle öelda täiesti rahulikul häälel, et “palun ära seda praegu võta, varsti tulevad külalised ja siis saad selel kirsiga tordilõigu endale”. Kui koer tuleb laua pealt varastama võileiba, sisi sarnane pikk jutt talle rahulikul toonil üle räägituna ei anna mitte mingit tulemust. Selles seisnebki erinevus.

Koer õpib läbi mälupiltide ehk nö. kogemuse kaudu. Kui mingi samm toob kaasa positiivseid tagajärgi, siis ta tahab seda uuesti teha, kui mingi käitumine toob kaasa negatiivseid, siis ta järgmisel korral mõtleb selle peale, et kas teha või mitte teha. Seega, kui olete juba tekitanud koerale arusaama, et käsu istu peale võiks istuda, siis andes istu ja nähes keora istumas, te kiidate teda ja annate maiust ning koer saab hästi aru, et käsu “istu” kõlades te tahategi et koer istuks. Kui koer varastab võileiba laualt, siis te peate talle sarnaselt andma tagasisidet, et te ei taha et ta toitu varastab. Seega tuleb koerale anda selget tagasisidet. See tagasiside peab olema erinevalt premeerimisest negatiivne. Siis koer saab aru, et teile tegevus, mida ta tegi ei meeldinud. Koeri on väga erineva iseloomuga ja see tingib ka erineva käitumise. On koeri kelle jaoks negatiivne käitumine on sõrme vibutamine, on selliseid, kellele piisab sõnast “ei” ja on selliseid, kelle peale ka röögatusest jääb väheks. See ongi see osa, mis koeraga suhtlemise ja tema koolitamise raskeks muudab.  Kui teie inimesena annate koerale tagasisidet nö. sõnaliselt, sisi kahjuk skoer ei tea iniemste keelt ning need sõnad ja laused ei tähenda eriti midagi. Koera jaoks omavad palju suuremat tähtsust ilme, kehaline keel ja kogu sõnumisandja olemus. See on aga inimestele tihti raske.  Kui me nüüd mõtleme erinevate koerte iseloomude peale, siis toon siia jälle ühe elulise näite.  Oletame, et teil on teismeline poeg ning te tulete koolist koju ning küsit eta käest, et kuidas tal matemaatika kontrolltöö läks. Te küsite seda täiesti rahulikul häälel. Teine võimalus on see, et tulete koju ning ta kuulab omas toas kõvahäälset muusikat. Kui te nüüd ütlete vaikselt oma küsimuse, siis ta tõenäoliselt ei kuuule seda isegi siis , kui te seda tema uksel seistes teete. Seega peate te karjuma. Aga kui tal on peas kõrvaklapid? Siis on võimalus, et te karjute veel kõvemini või sekkute füüsiliselt ehk võtate tal klapid peast, et saavutada tähelepanu ja siis küsite. Tegelikult ju ei näita karjumine seda, et te vihkate oma last vaid lihtsalt antud olukorrras tavalisel toonil öeldud küsimus ei olek stemani jõudnud.

Koera iseloomud mõjutavad temaga suhtlust sarnaselt nagu eelnev näide. On koeri , kes loevad teie soove sisuliselt teie huulilt ja on selliseid koeri, kes on nagu kõrvaklapid peas teismelised ning selleks, et mõte koerani jõuaks tulebki füüsiliselt sekkuda. Kusjuures see kõrvaklapid peas koer ei pruugi olla kogu aeg klapid peas. Tavapäraselt lähevad klapid sellistel koertel alati tugevamalt pähe, kui instinkt tõuseb ja koer millestki väga motiveeritud on. Sellise solukorras peabki see negatiivne tagasiside vorm olema piisavalt tugev, et ta seda läbi klappide kuuleks.  Kui nüüd iniemne ei arvesta sellega ning mõmiseb vaikselt omaette negatiivset tagasisidet koerale, siis paraku koer seda ei kuule ning kahjuks ei õpi ka midagi. Ehk siis koera koolitamine ning temaga suhtlemine on hästi lihtne. Selleks tuleb teda motiveerida tegema asju, mida me temalt soovime ning siis anda kas positiivset või negatiivset tagasisidet. Mida selgem ja mustvalgem on tagasiside, seda õnnelikum on koer.  Mõelge nüüd veel kord eelpool toodud näidetele seoses inimestega ning siis sellele keelele, mida te koeraga kasutada saate.
Kui teile see artikkel meeldis ning sooviksite antud teemal veel kirjutisi näha, siis andke palun tagasisidet ning ma siis kirjutan veel.