Jällegi on koera rünnak ületanud uudisekünnise. Sedapuhku oli koer rihma otsas. Koer otsustas rünnata ning rihmast hoidev isik ei jaksanud takistada seda.  Ei tahaks küll ennast korrata, aga see on just see, mille osas ma olen varem ka hoiatanud. Selliseid rünnakuid hakkab tulevikus ka rohkem ette tulema. Sellel on mitmeid erinevaid põhjuseid. Sedapuhku said pihta teine (väiksem) koer ja inimesed. Keegi õnneks tõsisemalt viga ega surma ei saanud. NB! Pildil on illustreeriv ja koer, kes ründas polnud isegi mitte antud tõust. Allpool mõni sõna ka antud pildist.

Kui ma lähen ajas natuke tagasi, siis kümmekond aastat tagasi  jalutati tänaval koeri kettide ja kaelarihmadega.  Alates sellest ajast, kui koerad hakkasid  inimeste juures elama ning neid hakati erinevatel kaalutlustel rihmastama, on neil kaelas olnud kas kaelarihm või -kett.  Osad koerad on ajaloos olnud kasutusel veokoertena. Seda nii raskemate vankrite vedamisel veokoertena. Lisaks on koeri kasutatud koerarakendites. Nende koerte puhul on kasutatud trakse ja rakmeid. Põhjuseks asjaolu, et traksidega on koeral hea vedada ja ta suudab vedada rohkem ja see ei koorma kuidagi pahasti selga ega kaela.
Minul on koerad olnud üle 30 aasta ning ma olen neid alati ketiga jalutanud. Viimase 10 aasta jooksul on aga tulnud peale uus suund. Väga konkreetne huvigrupp propageerib traksidega jalutamist. Seda mõtet tutvustatakse inimestele kui koerasõbralikumat ja tervislikumat lähenemisnurka.  Ehk siis rõhuasetus on selline – kui sa tõesti hoolid oma lemmikust, siis jaluta teda traksidega, sest sel juhul sa ei tekita temale tervisekahjustusi.  Osad selle huvigrupi inimesed on muuhulgas teinud videoid ja promonud mingi spetsiaalse väljanägemisega trakse öeldes seejuures, et  need on üldse ainukesed traksid, mis koerale viga ei tee. Möödunud aastal käis tõmbetuulena üle Eesti mõte, et tegelikult tuleks üldsegi koertel  ketid ära keelata, sest need tekitavad koertele vigastusi.  Ma pean tunnistama siinkohal ausalt, et olles kogu aeg oma erinevate koerte jalutamisel kasutanud kette, ei ole veel täheldanud et see kuidagi koera vigastaks. Kui keegi tahab minu koertele teha miskit teaduslikku uuringut teemal, kas neil on kaelal vigastusi, siis olen sellega kindlasti päri.

Tuleme nüüd aga trakside juurde. Traksid on koertele loodus selleks, et nad saaksid raskusi vedada. Ühe hea traksi ehitus on selline, et vedav jõud tekib koerale rinna ette ning ei koorma selga. Sellisel vedamisel töötab füüsika koera kasuks. See tähendab, et kogu nö. vedamise jõud satub koera rinnale ning jaguneb sealt ühtlaselt kogu ülejäänud kehale. Selliselt on koeral mugav ja mõnus vedada.
Võtsin huvipärast kätte ja vaatasin, mida internetis selle kohta räägitakse, et kui suuri raskusi koerad suudavad vedada.  Endale üllatuseks leidsin, et hea tervise juures olev TAVALINE sportlik koer suudab tavaliselt vedada 3 korda suuremat raskust, kui on tema enda kaal. Ehk siis 30 kilone koer suudab ilma raskusteta vedada 90 kg raskust. Kui nüüd teha kiire tagasirehkendus, siis selline 40 kg ne laps jaksaks selle loogika põhjal hoida maksimaalselt 13 kilost koera. 60-70 kg sel inimesel käiks jõud üle ca 20 kilosest koerast. Seda kõiki oludes, kus ei toimu äkilist tõmmet. Kui koer tõmbab äkkiliselt kasvab see jõud kiirelt väga suureks. Samuti on internetis mainitud, et sihipärase treeninguga on võimalik koeri õpetada vedama kuni 40 korda suuremat massi, kui on nende enda kaal. Ehk siis 30 kg kaaluv koer saab hakkama 1200 kg raskusega. Kui meie eesmärk oleks midagi vedada, kõlab see ju ägedalt. Kui me peame aga seda vedajat kinni hoidma, siis ei kõla üldse ägedalt. Üldiselt on levinud ka see, et inimesed jalutades koeri ei pane ka väga hästi tähele, mida täpsemalt nende koerad teevad ning kuna trakside otsas on koeral mugav vedada, siis õpetataksegi koerad jalutuskäikudel oma jõudu traksidesse rakendama. Ehk siis traksidega koeri pingul rihmaga jalutades õpetatakse neist koertest veokoerad ning nad mõistavad, et väga mugav on traksi otsas rippuda ja tugevat tõmmet teha.   Kui nüüd ühel 20 kilosel koeral (mis ei ole üldse mingi suur koer vaid selline nö. keskmine) tekib ootamatult soov kedagi rünnata, suudab ta üsna hetkeliselt rakendada kinni hoidjale jõudu vahemikus 60 kg – 500 kg  ja rohkem.  Kui koer on jalutusrihma küljes traksidega siis tal ongi seda mugav teha. Ja siis ütleb omanik inimesele, keda koer ründas, et “oih, mu koer ei ole mitte kunagi kedagi rünnanud”.

Mis on siis teistmoodi, kui koeral on kaelas kett või tal on kaelarihm? Teistmoodi on see, et koeral ei ole mugav vedada, sest füüsika töötab vastu. Kuna jalutusrihm on kinnitatud kaela külge, siis jalgade poolt kehaga  koostöös tekkiv jõuõlg suundub edasi suunas kaela alt läbi. Mistõttu kett pigem kergitab koera esiosa kui, et aitaks tal vedada. Okei, koerad õpivad ju ka ketiga vedama, aga esiteks on see väga palju ebamugavam ning teiseks on seda probleemi palju lihtsam ära koolitada. Kui me nüüd õpetame koerale jalutamise käigus, et ta ei tohi vedada  ning ta ootamatult ründab, siis see jõud, mis rihmast hoidjale rakendub on kordades väiksem, kui see mis rakendub traksi külge kinnitatud rihmale.  Sellepärast on ketiga või kaelarihmaga koera jalutades teda palju lihtsam kinni hoida ning koeral ei teki nii lihtsalt vedamise harjumust. Loomulikult koera peab ka koolitama.

Kui ma vaatan tänaval ringi ja näen kogu seda suurt koerahulka, keda kõik traksidega jalutatakse, siis nagu ma juba sügisel televisioonis ütlesin, on see vaid aja küsimus, millal hakkavad õnnetused juhtuma. Kui koera jalutav inimene ei ole füüsiliselt kõige tugevam ja koeral on mugav teha järsku tõmmet, siis see inimene ei suuda sellist koera mitte mingil juhul kinni hoida. Kui ma näen neid ka üsna suuri tõugusid, keda tänaval traksidega jalutatakse ning isegi põgusal vaatlusel näen hetki, kus tegelikult jalutaja ei suuda koera kinni hoida, siis ei ole vaja just elavat ettekujutlusvõimet, millega see kõik võib lõppeda. Tihti jalutatakse traksidega tänaval selliseid 40-50 ja isegi 60 kiloseid koeri, kellede kaal on juba niigi omanikuga üsna samas suurusjärgus. Kui nüüd selline koer järsku tõmbab, siis on ikka üsna nullilähedane võimalus seda koera kinni hoida.

Alati, kui tulevad sellised kampaaniad, nagu see , kus öeldi, et keelame Eestis ära kaelaketid ja veel mõned koerte koolitamiseks ja jalutamiseks mõeldud vahendid, mõtlen mina esimese asjana, et mis siis ikka selle kampaania tegelik taust ja mõte on?  Kas tegelikult ka võidab sellest keelamisest keegi peale mingi väiksema huvigrupi, kes on kuidagi rahaliselt sellest keelamisest huvitatud. Vahet pole, mis teed pidi see raha siis tuleb. Tänased inimesed ju on teatud mõttes kaotanud analüüsivõime. Ehk siis kui neile öeldakse, et traksid on kõige parem vahend, siis ostetaksegi kohe traksid. Kui öeldakse, et vot osta sellised tikitud äärega traksid, sest see aitab koeral hingata, siis ostetakse need tikandiga. Ma siin mainisin tuttavale pool aastat tagasi, et usu mind, kui lööks trakside külge magnetid ja ütleks, et sellised magnetiga traksid vähendavad koera stressi ja muudavad ta rõõmsameelsemaks, siis tänane pinnapealne ühiskond ostaks neid kuhjades.  Tuttav ütles selle peale, et aga sellised traksid on juba olemas. Einoh äge!
Tegelikult on jube kurb see, et mingid inimesed propageerivad mingeid vahendeid, aga ei vastuta absoluutselt toimuvate tagajärgede eest. Teised inimesed jälle keelavad ja käsevad ning samuti ei vastuta selle tagajärgede eest. Olgem ausad, kui soovitajad ja keelajad elavad omas mingis väikeses mullis, kus on teatud tüüpi koerad, teatud oskustega koeraomanikud ning see mull on hästi üles ehitatud, siis jube lihtne on tekkima maailmapilt, et selline ideaalne maailm valitseb igal pool. Kahjuks ei valitse. Ja sellel on väga palju erinevaid põhjuseid, miks maailm ei ole ideaalne. Kui ei suuda enda jaoks seda silme ette manada nö. tegelikku maailma oma täies ulatuses, siis ei tohiks jagada kergekäeliselt nõuandeid, mis võivad tuua kaasa halbu tagajärgi.

Kui siia loo lõppu öelda üks nõuanne, siis

  • esiteks koolitage oma koeri
  • teiseks jalutage koeri rihmastatult
  • kolmandaks jalutage neid keti ja kaelarihmaga, et suudate neid paremini kinni hoida vajalikul hetkel ja õpetage nad selliselt et nad ei tiriks rihmas.

Ja kõige lõppu taaskord kordaks ennast – koer on koer, mitte inimene ning teda tuleb käsitleda ja temaga tegeleda, nagu teise liigi esindajaga. Koer ei ole laps.
NB! Pildil olevat koera olen pildistanud oma trenniplatsil, kus trakse kasutasime koera toetamiseks, et tal oleks mugav olla ja vedada ning kaelarihma kontrolliks ja pidurdamiseks.
Kui oled siin kodulehel esimest korda, siis juhin tähelepanu, et mul on siin ka teisi koolitusalaseid artikleid ning samuti juhin mainin ka seda, et olen tegelikult ka pikemapoolse raamatu kirjutanud koerte teemal.