soo-loorkull
Soo–loorkull (lad. Circus pyrargus ingl. Montagu’s Harrier) on üks meil Eestis suvesid veetvatest põnevatest kullidest. Kõige rohkearvulisem loorkull on roo–loorkull, kelle arvukust hinnatakse 800 – 1300 haudepaarile, soo–loorkulli vastav number on 500 – 800 ning välja–loorkullil 100 – 200. Tegelikult eksib meile Eestisse vahel ka stepi–loorkulle, kuid kuivõrd nad meil siin teadaolevalt ei pesitse, siis nimetaks teda pigem ikka külaliseks. Soo–loorkull oli kusjuures sellest seltskonnast nö. esimene, keda mina pildistasin ning kes minus loorkulli vaimustuse tekitas. See emotsioon oli üliäge, kui üle kõrgeks kasvanud suvise heina liikus lainetades lennates suuremapoolne valge lind. Liikus nagu vaim, üles alla õõtsudes ning hetkedeks peatudes.
soo-loorkull isane
Soo-loorkull on päris suur lind
Soo-loorkulli tiibade siruulatus on natuke üle meetri. Ta pesitseb kõrgema rohuga avamaastikel, nõmmedel, soodes ja viljapõldudel. Jahil käib peaasjalikult rabade ja luhtade kohal. Söögiks on tal peaasjalikult pisiimetajad ja noorlinnud. Loorkullidele kohaselt ta pigem liigub saagiotsingul madalamal niidu või põllu kohal ning märgates saaki teeb kiire sööstu. Teinekord häirituna millestki tõuseb ta ka kõrgemale liuglema, kuid jahtimaks saaki laskub ta taas madalale. Võrreldes roo- loorkulliga liigub ta pigem kiiremalt liueldes. Teinekord peatub ta mõnel puu või põõsa oksal, et ümbrust silmitseda ja hetkeks puhata.
soo-loorkull puhkamas puu otsas
soo-loorkull sööstab saagi järgi
soo-loorkull märkas saaki
Soo-loorkullid rändavad talveks kaugele lõunamaale
Soo-loorkullid saabuvad rändelt aprillis- mais ning lahkub augustis-septembris. Loorkullidest on ta üks pikemaid rändajaid. Talveks kolib ta troopilisse Aafrikasse üsna ekvaatori lähedale. Levikult on ta levinud Ida- Euroopa idapoolsetes osades. Balti riikidest on ta näiteks oluliselt levinum Eestis, kui Lätis ja Leedus.
Isaslind on tiibade alaküljelt valge ning pealt hallikas. Kael ja pea on hallikad. Emaslind on aga ägeda pruunika mustriga. Tiivad on pealtpoolt pruunid. Väljanägemiselt on ta väga sarnane välja-loorkulliga. Nende kahe liigi isaslinde on väga lihte eristada ühe kindla tunnuse järgi. Soo-loorkullil on tiibade alaküljel kaks triipu. Samuti tiiva pealmisel küljel on triip. Välja –loorkulli isaslinnul need triibud puuduvad. Emaslindude eristamine on aga oluliselt keerulisem. Visuaalselt on soo-loorkulli tiivad pikemad ja kitsamad, välja-loorkullil aga laiemad ja lühemad. Selleks, et osata seda aga nö. hoobilt määratleda on vaja eelnevalt mõningast kogemust, et silm oskaks öelda, et mida võiks pikemaks või laiemaks tiivaks lugeda.
Kui ülemisel kahel pildil on täiskasvanud emaslinnud, siis noored emased näevad natuke teistsugused välja. Noored emased soo-loorkullid näevad välja mõnusalt värvilised. Erinevalt ülaltoodud täiskasvanud emasest on neil keha altpoolt kaunilt oranz ning sama värvi on ka arvestatav osa tiibade alakülge. Ka näo mask on üksjagu kirjum.
soo-loorkull noor emane
Soo-loorkull noor emane lendamas
Olen pannud nö. kokku võrdlemiseks nende kahe liigi pildid oma kullide ja kotkaste lehele. Seal on hea kõrvuti vaadata soo – ja välja – loorkullide emas- ja isaslinde hea vaadata ja võrrelda https://aivooblikas.com/kaamerasilma/linnud-ja-loomad/kullid-ja-kotkad/
Lisa kommentaar