Suvi on lähenemas ja meile Eestile omased kullid ja kotkad on varsti kõik taas kohal ja põldude metsade kohal lendamas. Kotkastest on meil paigalinnud meri- ja kaljukotkad. Talveks lakuvad konnakotkad ja kalakotkad. Mõlemad saabuvad taas soojemate ilmadega tagasi.
Kullidest on meil talvisel ajal paiksed väike osa hiireviudest ning siia nö. talvituma saabuvad taliviud, kes kevade lähenedes lahkuvad. Hiireviudele tuleb aga talveks äralennanud liigikaaslastest tugevalt lisa suveperioodiks.
Kui liigute mööda Eestimaad ja näete kedagi metsa või põllu kohal liuglemas oleks ju üliäge, kui oleks sellised nö. lihtsad üksikud detailid, mille põhjal natuke lihtsam määratleda lendajat. Tahtsingi antud loosse kokku panna selliseid nö. lihtsamaid tunnusmärke, mille põhjal endal on lihtsam olnud aru saada ja eristada.
Hakkaks pihta kotkastest. Tänases Eestis on üks enamkohatavaid kotkaid, kes taevalaotuses tiirutab – merikotkas.

Täiskasvanud merikotkal on nö. parimaks tunnusjooneks valge saba. See hakkab isegi päris kõrgel juba väga hästi silma. Teine väga konkreetne eristaja on nokk. Merikotkal on selline suur ja massiivne nokk. Kui vaatate mõlemat pilti, on siit see massiivsus hästi näha.
Noored merikotkad ei oma veel liigile omast valget saba, kuid massiivne nokk on neil ikka.

Kui vaatate siin seda fotot, siis tiivad on märksa kirjuma mustriga kui ülal toodud täiskasvanud linnul. Noorel kotkal võib see mustrilisus olla ka väiksem ja tiivad ka ühtlasemalt tumedad, kuid siiski ei näe ta välja nagu ülaltoodud kaks fotot valge sabaga. Küll aga on juba noorlinnul võimas nokk. Võrrelge seda nokka ülemiste fotode nokkadega ja saate hästi aru sarnasusest.
Merikotkas on meie suurim kotkas ning kui vaatate allpool toodud siuette, siis ta on number 1 all. Merikotkaid on meil ca 300 paari ringis Eestimaad asustamas. Tema tiibade siruulatus on 190 – 240 cm.

Sisuliselt sama suur kotkas, kelle tiibade siruulatus jääb merikotkale alla vaid üsna vähe on kaljukotkas.

Panen siia sarnase avatud tiibadega pildi, nagu oli noorest merikotkast. Kui täiskasvanud merikotkas eristub oma valge samaga märkimisväärselt, siis noort merikotkast on kaljukotkaga segi ajada oluliselt lihtsam. Mõlemad on pruunikad ja mustriga linnud. Küll aga on kaks hästi selgelt eristuvat joont. Nimelt on kaljukotkal pea taga selline helepruunikas nö. kuldne osa. Sellest tuleneb ka kaljukotka inglisekeelne nimetus golden eagle (kuldne kotkas). Isegi kõrgemal liueldes on see toon hästi näha. Teiselt on ta nokk vähem massiivne ja pigem selline teravalt konksjas, nagu kullidelgi. Võrrelge siin pildil olevat nokka ülal toodud merikotkaste nokkadega ja vahe on silmaga näha. Kuigi tiibade siruulatusest on ta natuke merikotkast väiksem, on tal keha selgelt võimsam. Kaljukotkas ongi tegelikult selgelt võimsam kotkas kui merikotkas. Kaljukotkas on meil Eestis oluliselt harvem kohatav kotkas. Pakuks, et inimesi, kes on kaljukotkast taevas liuglemas näinud on tõeliselt vähe. Eestis pesitseb vaid 60 – 65 paari, mida on ikka oluliselt vähem, kui merikotkaid. Allpool toodud siluettide pildil on kaljukotkas nr. 2 all

Kolmas kotkaliik, keda on lihtne eelnevatega segi ajada on konnakotkas. Eestis elavad suur-konnakotkas ja väike-konnakotkas. Kui suur on tõeline haruldus ning neid on vaid 5- 10 paari ringis, siis väikseid konnakotkaid on palju rohkem ehk 500 – 600 paari. Väike- konnakotkas on traditsiooniliselt üksjagu väiksem kui kalju- ja merikotkas. Samas on aga neid ka väga erinevas mõõdus. Kuna lisaks lendab meil taevas ka suure ja väikese konnakotka hübriide, lööb see pildi suuruse osas veel rohkem segi. Allpool toodud siluettide pildil on väike – konnakotkas nr.3

Kui nüüd võrrelda konnakotkast meri- ja kaljukotkaga, siis on selgelt näha, et ta on vähem jõulisem ja selline nö. kergem. Ta nokk on sarnane, nagu kaljukotkal, aga väiksem. Kui merikotkast eristabki teda valge saba puudumine ning samuti noka erisus, siis kaljukotkast eristab pea ja kaela toon ning ta on selgelt väiksem. Väike – konnakotkaid on Eestis teiste kotkastega võrreldes päris palju -500 – 600 paari. Kõige sagedasem paik nendega kohtumiseks on niidetud heinamad, kus nad suvel teinekord kohe mitmekesi saaki otsivad.

Kotkad on lennul kõik nö. üsna rahulikult liuglevad linnud, kes kasutavad ära õhuvoolusid ja kui nad tiibasid liigutavad on see selline massiivne ja jõuline aeglane aerutamine.

Lisaks ülal nimetatutele pesitseb ja elab Eestis ka kalakotkas.

See kotkaliik ei tohiks küll ühegagi eelpool nimetatutest segi minna. Eestis pesitseb neid ca 100 paari ning teda ei kohta just tihti. Värvilt eristub ta teistest kotkastest ka selgelt.
Kes tahab kotkastest rohkem teada ja lugeda, soovitan soojalt minna kotkaklubi lehele.

Kui nüüd kotkaste juurest väiksemate röövlindude juurde edasi, siis hiireviu on selline lind, keda on lihtne ajada põllul istudes segi ajada konnakotkaga, kuivõrd jääb kasvult mitte väga palju alla ja on üsna sarnaste toonidega. Ehk siis kui nad istuks kõrvuti oleks suuruse vahe ikka väga selge, kuid üksikuna istuv hiireviu võib ka päris suur tunduda.

Hiireviu on samas selgelt väiksem kui väike – konnakotkas ning hiireviul on üldjuhul heledamat mustrit rindmikul. Hiireviu värvid kõiguvad tumedamast keskmise pruunini ja päris heledateni välja. Hiireviu tiibadel on alapoolel üsna iseloomulik muster, nagu siit fotolt näha on. Võrreldes konnakotkaga on ka nokk väiksem ja lind ise ka väiksem. Kui vaadata siluette, siis ta on seal see neljas siluett. Hiireviu lendab tavaliselt kuskil põllu kohal liueldes ning märgates allpool hiirt jääb ta tiibasid lehvitades ühe paiga peale seisma. Selle jahipidamise järgi eristab ta loorkullidest hästi ära. Ehk siis ta võib liuelda madalamal või kõrgemal, kuid üldjuhul ikkagi mitte vahetult põllu kohal ning siis nähes saaki jääb ta ühte paika jupiks ajaks tiibasid lehvitades paigale. Seejärel ta taas liugleb uude paika ja taas seiskub õhus.
Hele hiireviu võib olla ikka kohe päris hele.

Edasi jõuaks loorkullide juurde, kes on meie põldude kohal suvisel ajal lisaks hiireviudele ühed tihedamalt kohatavad kullid. Kõik loorkullid lendavad põllu kohal sarnaselt. Nad justkui laperdavad üle põllu või õigem oleks öelda lainetavad. Nad nagu hõljuvad vaikselt üles ja allapoole lainetades üsna madalal ning teevad hetketi järske pöördeid või sööste allapoole. Seejärel jätkavad nad oma hõljuvat liikumist. See liikumine on neile kõigile iseloomulik ja erineb hiireviust oluliselt. Oma suuruselt on nad hiireviuga üsna võrreldavad.

Kõige enam kohtab meie põldudel roo – loorkulli

Roo – loorkulli isaslind eristub selgelt teistest loorkullidest. Ülal 2 fotot isaslinnust. Ta on mustade tiivaotstega ning lisaks on tiibadel pruun ja hele osa.

Roo – loorkulli emaslind on ühtlasemalt pruun, aga pea on heledam. Nagu hele kiiver on peas. Roo – loorkulle on meil Eestis 800 – 1300 paari ning tiibade siruulatus on 115 – 140 cm

Teine rohkem kohatav loorkull on soo – loorkull, keda on Eestis 500 – 800 paari. Isaslind on hele ja hallikas-sinise peaga..

Emaslind on aga tumedate tiibadega ja alaosas kirju. Alaosa võib hetkeliselt meenutada kanakulli, kuid siiski on vahe märgatav ja lisaks on loorkullil “kiiver” peas.

Nad mõlemad näevad välje nii palju erinevad, kui kõik teised ülal tutvustatud linnud, et segi neid naljalt ei aja. Küll aga võib neid segi ajada välja – loorkulliga.
Välja – loorkulli isaslind on samasugune hele, kuid neid eristab asjaolu, et soo – loorkullil on nii tiiva all kui ka tiiva peal 2 triipu. Välja – loorkullil neid pole. Vaadake allpool olevaid isaste välja – loorkullide pilte ja näete, et triibud puuduvad.

Välja – loorkulli emaslind on aga väga väga sarnane soo – loorkulli emaslinnuga. Suurim eristaja on see, et soo – loorkulli tiivad näevad visuaalselt pikemad ja peenemad välja. Välja -loorkullil on need pigem laiemad. Siin siis välja – loorkulli emaslind. Võrrelge tiibade laiust.

Välja – loorkulle on Eestis vaid ca 100 – 200 haudepaari.
Loorkullid on oma mõõtmetelt allpool toodud siluettidest kõige alumised.

Luban lähiajal siia pilte veel lisada ja lugu veel pikemaks ja põhjalikumaks kirjutada. Teretulemast tagasi lugema.