Suvi on lähenemas ja meile Eestile omased kullid ja kotkad on varsti kõik taas kohal ja põldude metsade kohal lendamas. Kotkastest on meil paigalinnud meri- ja kaljukotkad. Talveks lahkuvad konnakotkad ja kalakotkad. Mõlemad saabuvad taas soojemate ilmadega tagasi.
Kullidest on meil talvisel ajal paiksed väike osa hiireviudest ning siia nö. talvituma saabuvad taliviud, kes kevade lähenedes lahkuvad. Hiireviudele tuleb aga talveks äralennanud liigikaaslastest tugevalt lisa suveperioodiks.
Kui liigute mööda Eestimaad ja näete kedagi metsa või põllu kohal liuglemas oleks ju üliäge, kui oleks sellised nö. lihtsad üksikud detailid, mille põhjal natuke lihtsam määratleda lendajat. Tahtsingi antud loosse kokku panna selliseid nö. lihtsamaid tunnusmärke, mille põhjal endal on lihtsam olnud aru saada ja eristada.

Kullid ja kotkad – merikotkas

Hakkaks pihta kotkastest. Tänases Eestis on üks enamkohatavaid kotkaid, kes taevalaotuses tiirutab – merikotkas.

Täiskasvanud merikotkal on nö. parimaks tunnusjooneks valge saba. See hakkab isegi päris kõrgel juba väga hästi silma. Teine väga konkreetne eristaja on nokk. Merikotkal on selline suur ja massiivne nokk. Kui vaatate mõlemat pilti, on siit see massiivsus hästi näha.
Noored merikotkad ei oma veel liigile omast valget saba, kuid massiivne nokk on neil ikka. Noored merikotkad on vanematest oluliselt kirjumad.

Kui vaatate siin seda fotot, siis tiivad on märksa kirjuma mustriga kui ülal toodud täiskasvanud linnul. Noorel kotkal võib see mustrilisus olla ka väiksem ja tiivad ka ühtlasemalt tumedad, kuid siiski ei näe ta välja nagu ülaltoodud kaks fotot valge sabaga. Küll aga on juba noorlinnul võimas nokk. Võrrelge seda nokka ülemiste fotode nokkadega ja saate hästi aru sarnasusest.
Merikotkas on meie suurim kotkas ning kui vaatate allpool toodud siuette, siis ta on number 1 all. Merikotkaid on meil ca 300 paari ringis Eestimaad asustamas. Tema tiibade siruulatus on 190 – 240 cm.

Kullid ja kotkad – kaljukotkas

Sisuliselt sama suur kotkas, kelle tiibade siruulatus jääb merikotkale alla vaid üsna vähe on kaljukotkas.

Panen siia sarnase avatud tiibadega pildi, nagu oli noorest merikotkast. Kui täiskasvanud merikotkas eristub oma valge samaga märkimisväärselt, siis noort merikotkast on kaljukotkaga segi ajada oluliselt lihtsam. Mõlemad on pruunikad ja mustriga linnud. Küll aga on kaks hästi selgelt eristuvat joont. Nimelt on kaljukotkal pea taga selline helepruunikas nö. kuldne osa. Sellest tuleneb ka kaljukotka inglisekeelne nimetus golden eagle (kuldne kotkas). Isegi kõrgemal liueldes on see toon hästi näha. Teiselt on ta nokk vähem massiivne ja pigem selline teravalt konksjas, nagu kullidelgi. Võrrelge siin pildil olevat nokka ülal toodud merikotkaste nokkadega ja vahe on silmaga näha. Kuigi tiibade siruulatusest on ta natuke merikotkast väiksem, on tal keha selgelt võimsam. Kaljukotkas ongi tegelikult selgelt võimsam kotkas kui merikotkas. Kaljukotkas on meil Eestis oluliselt harvem kohatav kotkas. Pakuks, et inimesi, kes on kaljukotkast taevas liuglemas näinud on tõeliselt vähe. Eestis pesitseb vaid 60 – 65 paari, mida on ikka oluliselt vähem, kui merikotkaid. Allpool toodud siluettide pildil on kaljukotkas nr. 2 all.

Kui vaatate seda laiali tiibadega liuglevat kaljukotka pilti, siis hästi on näha see linnu kaelal olev kuldne värvus.
Kaljukotkast on pikemalt juttu eraldi teema all, kus on ka sellest liigist oluliselt rohkem pilte https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/kaljukotkas/

Konnakotkas

Kolmas kotkaliik, keda on lihtne eelnevatega segi ajada on konnakotkas. Eestis elavad kahte liiki konnakotkad: suur-konnakotkas ja väike-konnakotkas. Kui suur on tõeline haruldus ning neid on vaid 5- 10 paari ringis, siis väikseid konnakotkaid on palju rohkem ehk 500 – 600 paari. Väike- konnakotkas on traditsiooniliselt üksjagu väiksem kui kalju- ja merikotkas. Samas on aga neid ka väga erinevas mõõdus. Kuna lisaks lendab meil taevas ka suure ja väikese konnakotka hübriide, lööb see pildi suuruse osas veel rohkem segi. Allpool toodud siluettide pildil on väike – konnakotkas nr.3

Kui nüüd võrrelda konnakotkast meri- ja kaljukotkaga, siis on selgelt näha, et ta on vähem jõulisem ja selline nö. kergem. Ta nokk on sarnane, nagu kaljukotkal, aga väiksem. Kui merikotkast eristabki teda valge saba puudumine ning samuti noka erisus, siis kaljukotkast eristab pea ja kaela toon ning ta on selgelt väiksem. Väike – konnakotkaid on Eestis teiste kotkastega võrreldes päris palju -500 – 600 paari. Kõige sagedasem paik nendega kohtumiseks on niidetud heinamaad, kus nad suvel teinekord kohe mitmekesi saaki otsivad. Väike-konnakotkast saab rohkem lugeda siit https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/vaike-konnakotkas/

Kotkad on lennul kõik nö. üsna rahulikult liuglevad linnud, kes kasutavad ära õhuvoolusid ja kui nad tiibasid liigutavad on see selline massiivne ja jõuline aeglane aerutamine.

Kalakotkas

Lisaks ülal nimetatutele pesitseb ja elab Eestis ka kalakotkas.

See kotkaliik ei tohiks küll ühegagi eelpool nimetatutest segi minna. Eestis pesitseb neid ca 100 paari ning teda ei kohta just tihti. Värvilt eristub ta teistest kotkastest ka selgelt.
Kalakotkast olen kirjutanud pikemalt ja pannud ka rohkelt pilte eraldi blogipostitusse https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/kalakotkas/

Kes tahab kotkastest rohkem teada ja lugeda, soovitan soojalt minna kotkaklubi lehele.

Läheks kotkaste juurest kullide juurde. Hiireviu.

Kui nüüd kotkaste juurest väiksemate röövlindude juurde edasi, siis hiireviu on selline lind, keda on lihtne ajada põllul istudes segi ajada väike-konnakotkaga, kuivõrd jääb kasvult mitte väga palju alla . Selgeks eristajaks lisaks kasvule on tiibade alaose hele värvus. Lisaks on hiireviul ees nn. põll. Ehk siis kui nad istuks kõrvuti oleks suuruse vahe ikka väga selge, kuid üksikuna istuv hiireviu võib ka päris suur tunduda.

Hiireviu on samas selgelt väiksem kui väike – konnakotkas ning hiireviul on üldjuhul heledamat mustrit rindmikul. Hiireviu värvid kõiguvad tumedamast keskmise pruunini ja päris heledateni välja. Hiireviu tiibadel on alapoolel üsna iseloomulik muster, nagu siit fotolt näha on. Võrreldes konnakotkaga on ka nokk väiksem ja lind ise ka väiksem. Kui vaadata siluette, siis ta on seal see neljas siluett. Hiireviu lendab tavaliselt kuskil põllu kohal liueldes ning märgates allpool hiirt jääb ta tiibasid lehvitades ühe paiga peale seisma. Selle jahipidamise järgi eristab ta loorkullidest hästi ära. Ehk siis ta võib liuelda madalamal või kõrgemal, kuid üldjuhul ikkagi mitte vahetult põllu kohal ning siis nähes saaki jääb ta ühte paika jupiks ajaks tiibasid lehvitades paigale ehk sooritab rappelendu. Seejärel ta taas liugleb uude paika ja taas seiskub õhus.
Hele hiireviu võib olla ikka kohe päris hele.
Hiireviudest saab pikemalt lugeda ja veel pilte juurde vaadata siit https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/hiireviu/

VAhepealsetes toonides hiireviu näeb välja selline:

Herilaseviu

Herilaseviud on lihtne segi ajada hiireviuga. Mõõtudelt on ta üsna sama suur. Samas on ta tiibade alaosa muster oluliselt teistsugune.

Just eriti tiibade esiosa on hiireviul ühtlasema tooniga, kuid herilaseviul mustriline. Tiivad tunduvad samuti helilaseviul pikemad ning samuti on kael ja pea peenemad. Eriti hästi aga saab aru pea värvuse järgi. Herilaseviu pea on hallikas, samas kui hiireviul on pea pigem kas tume või heledam. Allpool olevalt pildilt on hästi näha pea kuju ja värvus.

Edasi jõuaks loorkullide juurde, kes on meie põldude kohal suvisel ajal lisaks hiireviudele ühed tihedamalt kohatavad kullid. Kõik loorkullid lendavad põllu kohal sarnaselt. Nad justkui laperdavad üle põllu või õigem oleks öelda lainetavad. Nad nagu hõljuvad vaikselt üles ja allapoole lainetades üsna madalal ning teevad hetketi järske pöördeid või sööste allapoole. Seejärel jätkavad nad oma hõljuvat liikumist. See liikumine on neile kõigile iseloomulik ja erineb hiireviust oluliselt. Oma suuruselt on nad hiireviuga üsna võrreldavad.

Karvasjalg-viu ehk taliviu

Tema on liik, kes on meil Eestis kohatav vaid sügisest kevadini. Seoses rändega trehvab neid rohkem septembris – oktoobris ja sisi taas märtsis – aprillis. Küll aga jäävad osad isendid meile ka talvituma ning seetõttu trehvab neid läbi talve. Oma lennumanöövritelt on ta sarnane hiireviuga ehk siis armastab istuda puude ja postide otsas ning liueldes põllu kohal jäädes tibu lehvitades paigale püsima. Mõõtudelt on ta veidi suurem, kui hiireviu, kuid seda on lennult väga keeruline määratleda. Kui võrrrelda toonidelt heleda hiireviuga, on nad väga sarnased. Põhiliseks eristajaks on asjaolu, et karvasjalg-viul on nn. karvased jalad ehk tal on jalad samuti kaetud sulgedega. Minu silmis on tal ka hiireviust üksjagu erinev pea oma toonidelt ja kujult. Ka see aitab määratlemisel.

Kui nüüd võrrelda neid pilte ülel toodud heleda hiireviu piltidega, siis on ikka vg apalju sarnasust ju tegelikult.

Karvasjalg-viust olen ma kirjutanud ka pikemalt ja illustreerinud seda mitmete piltidega https://aivooblikas.com/kaamerasilma/roovlinnud/karvasjalg-viu-ehk-taliviu/

Roo – loorkull

Kõige enam kohtab meie põldudel suvisel ajal loorkullidest roo – loorkulli

Roo – loorkulli isaslind eristub selgelt teistest loorkullidest. Ülal 2 fotot isaslinnust. Ta on mustade tiivaotstega ning lisaks on tiibadel pruun ja hele osa.

Roo – loorkulli emaslind on ühtlasemalt pruun, aga pea on heledam. Nagu hele kiiver on peas. Roo – loorkulle on meil Eestis 800 – 1300 paari ning tiibade siruulatus on 115 – 140 cm. Rooo – loorkullid lendavad tavaliselt üle põllu või roostiku jupi madalamalt kui hiireviud. Lendamine ei ole selline liuglemine vaid pigem natuke selline lainetav, sisaldades järske pidurdusi j apöördeid. nende järskude pidurduste ja pööretega kaasneb tihti ka sööt. Minu kogemus epõhjal jäävad loorkullid põllu kohale hõljuma enne sööstu natuke madalamale kui hiireviud. Hiireviu üldjuhul on enne sööstmist üksjagu kõrgel ja teinekord laskub kiirelt madalamale ja teeb veel ühe peatuse.

Soo – loorkull

Teine rohkem kohatav loorkull on soo – loorkull, keda on Eestis 500 – 800 paari. Isaslind on hele ja hallikas-sinise peaga..

Emaslind on aga tumedate tiibadega ja alaosas kirju. Alaosa võib hetkeliselt meenutada kanakulli, kuid siiski on vahe märgatav ja lisaks on loorkullil “kiiver” peas. Kanakullil on altpoolt rind risti triibuga.

Nad mõlemad näevad välje nii palju erinevad, kui kõik teised ülal tutvustatud linnud, et segi neid naljalt ei aja. Küll aga võib neid segi ajada välja – loorkulliga.
Soo – loorkull lendab j apeab jahti hästi sarnaselt roo – loorkulliga ning seda ma kirjeldasin eespool.

Välja-loorkull

Välja – loorkulli isaslind on samasugune hele, kuid neid eristab asjaolu, et soo – loorkullil on nii tiiva all kui ka tiiva peal 2 triipu. Välja – loorkullil neid pole. Vaadake allpool olevaid isaste välja – loorkullide pilte ja näete, et triibud puuduvad.

Välja – loorkulli emaslind on ka väga väga sarnane soo – loorkulli emaslinnuga. Suurim eristaja on see, et soo – loorkulli tiivad näevad visuaalselt pikemad ja peenemad välja. Välja -loorkullil on need pigem laiemad. Siin siis välja – loorkulli emaslind. Võrrelge tiibade laiust.

Välja – loorkulle on Eestis vaid ca 100 – 200 haudepaari. Välja – loorkulli jahipidamine on sarnane roo – loorkulli juures kirjeldatule. Ehk siis ta sarnaselt hõljub põllu kohal lainetades, tehes järske pööreid.
Loorkullid on oma mõõtmetelt allpool toodud siluettidest kõige alumised.

Kanakull

Kanakull eristub kõigist eelpool kirjeldatud kullidest väga selgelt. Ta on kõikidest neist kõige kiirem oma sööstudes ning üldjuhul ta liugleb põllu või metsa kohal natuke kõrgemal ja võrreldes näiteks hiireviuga, ka mõnevõrra kiiremini. Kanakull ei jää tavaliselt paigale seisma vaid nähes saaki teeb kiire sööstu.

Kanakuli kohtab Eestis aastaringselt ehk siis ta on meil püsielanik. Lisaks maapiirkondadele kohtab teda ka linnades. Kanakullid on päris hästi kohastunud meie linnaeluga ning mitmed neist on rajanud linnatingimustesse oma pesasid. Kanakulli keha on triibuline ning õhus liueldes on need triibud väga hästi näha. Kanakulli pea on ka väga iseloomuliku mustriga.
Eksitust võib tekitada noore kanakulli nägemine. Tema keha ei ole triibuline, nagu vanalinnul vaid selline, nagu allpool oleval pildil. Samuti on ta pea teistsuguse mustriga. Suuruselt on kanakullid päris suured ning jäävad enam vähem ronga mõõtmetesse.

Raudkull

Raudkull on nagu kanakulli väike vend. Ta lendab väga sarnaselt, et keha on samamoodi triibuline ning ka muidu on värvimustris palju sarnasust. Samas on ta aga palju väiksem. Lennul on hästi aru saada selel järgi, et ta keha on peenem ja kõhetum ning nagu öeldud ta on ka oluliselt väiksem. RAudkulli võib talvisel ajal kohata istumas kuskil lindude söötmispaiga lähedal, kus ta siis armastab pisemai dlinde endale saagiks napsata. Siin siis pilt raudkullist lendamas

Luban lähiajal siia pilte veel lisada ja lugu veel pikemaks ja põhjalikumaks kirjutada. Teretulemast tagasi lugema.