Karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo lagopus) on lind keda kohtab meil vaid tavistel kuudel. Selle liigi pesitsusala asub kaugel põhjas ehk 61 laiuskraadist ülespoole. Need, kellele laiuskraadi mõiste natuke võõram ütleks, et see on umbes seal, kui mööda Soomet sõita umbes 40% maad põhjasuunas ära. Nimi karvasjalg-viu tuleb sellest, et linnu jalad on kuni varvasteni sulistunud. Meil kutsutakse seda liiki ka nimega taliviu ning seda arusaadavalt seepärast, et teda kohtab meil vaid talviti. Liigi ladinakeelne nimetus lagopus tuleb vana kreeka sõnast, mis tähendab jänesejalgu. Sellega viidatakse tema justkui karvastele jalgadele. Seda liiki leidub kusjuures nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja- Ameerikas, kus ta siis pesitseb nö. kaugel põhjas ja talvel soojematele aladele rändab. Ränded võivad olla isegi kuni mitme tuhande kilomeetri pikkused. Omamoodi huvitav on fakt, et oma pesa ehituseks kasutab ta näiteks karibuude luid ja arktilisi taimi, mis ta siis kenasti sulgedega vooderdab.
Karvasjalg-viud rändavad oma külmadelt pesitsusaladelt lõuna suunas sügisel. Eestis võib esimesi taliviusid kohata alates septembri lõpust ning rännet jagub ka terveks oktoobriks. Kevadel minnakse tagasi vahemikus märts kuni aprill. Need on kaks sellist perioodi, mil karvasjalg-viud meil selgelt rohkem võib kohata. Osad taliviud jäävad aga ka meile talvituma ega siirdu lõunapoole edasi. Neid pole küll palju . Osadel andmetel kuskil 300 ringis, teised allikad räägivad numbritest kuni tuhandeni välja. Ilmselgelt on ta pigem ikka harvaesinev liik, kellega kohtumisest looduses tasub alati rõõmu tunda.
Karvasjalg-viu tiivasirutus
Suurem tõenäosus karvasjalg-viusid kohata on rända ajal. Oktoobris ja samuti aprillis on endal olnud rõõmu kohata lausa kolme lindu korraga sama põllu peal. Oktoobris on võimalik ka sellest muidu üsna sellisest talvisest linnust teha ka veidi suvisemates toonides fotosid. Kui talvel meenutab ta kaunis hele sulestik mõnusat sooja põhjamaist kampsunit, siis rohelise taustal joonistuvad heledad toonid veel erksamalt välja.
Karvasjalg-viu istub maas
Siin üks fotodest kokku pandud video karvasjalg-viu saagisööstust.
Karvasjalg-viu ehk taliviu on natuke hiireviust suurem
Suuruselt on karvasjalg-viu natuke hiireviust suurem. Ta on üks Euroopa suurimaid viusid. Kehapikkus võib olla isegi kuni 60 cm ja tiibade siruulatus 120 – 150 cm. Kui siia panna kõrvale näiteks väikese –konnakotka tiiva siruulatus, mis on suurusjärgus 146 – 168 cm, saab juba päris hästi pildi ette selle põneva liigi suurusest. Kuna taliviu on heledates toonides, siis eks see värvus tekitab ka omamoodi suuruse illusiooni. Seetõttu tundubki ta liigina jupi suurem, kui näiteks hiireviu. Siia kõrvale on hea panna ka hiireviu tiibade siruulatuse number, mis on ca 100 – 120 cm.
Karvasjalg-viu toitub oma pesitsusaladel peamiselt pisiimetajatest. Meil talvitudes, aga nopib ta lisaks ka väiksemaid linde. Olen ise näinud karvasjalg-viud liugleva sööstuga minemas ohakalinnu järgi, kes sel korral küll minema pääses. Huvitava faktina on taliviu kohta kirjutatud, et ta näeb lumel näriliste uriini.Ta pidavat nägema sarnaselt, nagu meie näeme ultraviolett lambiga. Ei kujuta ette, kas põhjuseks see omadus või imeliselt hea nägemine, aga olen ise vaadelnud, kuidas taliviu sööstab päris kaugelt lumme, millel sügavust põlveni ning napsab sealt endale hiire.
Karvasjalg-viu on levinud kogu põhja poolkera ulatuses põhjapoolsetel laiuskraadidel.
Karvasjalg-viu on levinud Skandinaavia lääne tipust kuni Venemaa idarannikuni ning sarnaselt ka Alaska läänerannikust põhja Kanada idarannikuni välja. Meil talvituvad karvasjalg-viud ei püsi kogu talve ühes kohas, vaid liiguvad kaasa lumekatte paksusega. Teinekord on see liikumine vaid natuke eemale, teinekord aga siirdutakse koos lumekatte tekkega jupphaaval üksjagu edasi. Kuna talvisel ajal on päev üsna lühike peavad taliviud suurema osa päevast jahti, et kõht täis saada. Saaki püüavad nad kas lennult tuleva sööstuga või siis jäävad hõljudes maa kohale rappelendu tegema.
Minu jaoks on karvasjalg–viu üks suuremaid lemmikuid röövlindude hulgas. Üheks põhjuseks kindlasti ta äge heledate toonide ja mustritega sulestik, mis meie talvises maastikus mõnusalt müstiline näib. Teiseks põhjuseks kindlasti asjaolu, et tegemist pole just liiga tihedalt kohatud linnuga. Eestis muide oli ta 2015 aasta aasta lind ning ta kuulub III kaitsekategooriasse.
Taliviu lähedalt
Pesa ehitab ta seal kaugel- kaugel tundrajärsakutele ja mäenukkidele. Karvasjalg-viud elavad looduses ca. 19-20 aasta vanuseks, kuid vangistuses on osad linnud elanud ka märkimisväärselt vanemaks.
Teretulemast minu Facebooki seinale ka teisi linnufotosid vaatama https://www.facebook.com/AivoPhoto
Kui huvi pakuvad teised Eestimaised röövlinnud, siis vaata minu kodulehel ka siia https://aivooblikas.com/category/kaamerasilma/roovlinnud/
Lisa kommentaar