Tweet

Kalakotkas

Kalakotkast võib nimetada küll Eesti põliselanikuks, sest ta hakkas meil pesitsema juba peale viimast jääaega. Muide põnev fakt kalakotka kohta on see, et liigina on ta väga vana – ta nii öelda juured ulatuvad juba11 miljoni aasta taha. Tollest ajast on leitud küüniste kivistisi, mida saab seostada Pandion perekonnaga (kalakotka nimi ladina keeles on Pandion haliaetus). Sedavõrd pikk eksisteerimine näitab hästi selle kotkaliigi kohandumisvõimet. Oma levikult on teda kõikidel mandritel peale Antarktise. Kusjuures teda leidub nii linnalähedastel aladel kui ka metsikumates paikades ehk siis ta on olnud üsna kohanemisvõimeline lind. Kuivõrd minl on ta üks lemmiklinde, siis olen teda päris palju pildistanud. Panengi siia alla erinevaid fotosid, mis teinud olen erinevatel aegadel.

Kalakotkas liugleb

Tegemist on ühega nendest kotkaliikidest, kes viibib meil vaid suvisel ajal ning sügisel kolib soojale maale. Eks see on ju ka arusaadav, sest ega ikka jäätunud veekogudest ju läbi jää kala ei püüa. Kuigi teinekord tuleb ta tagasi juba sedavõrd varakevadel, et on olnud juhuseid, kus ta püüab kala ka läbi õhkõrna jää. Kalakotkas toitub pea erandlitult vaid kalast. Ta on kusjuures ainuke röövlind, kes vaid kalast toitub. Kusjuures huvitav on ka fakt, et kuna ta toitub kalast, siis ta saab sealt kätte ka enamuse vajalikust vedelikust ning seetõttu vajab vett joogiks juurde vaid kumadel päevadel. Päevas vajab kalakotkas ca 300 g kala.

Kalakotkas haarab kala

Kalakotkaste levik

Kalakotkas on maailmas üsna laia levikuga ehk teda leidub viiel erineval mandril – Euraasias, Aafrikas, Asutraalias ning Põhja- ja Lõuna Ameerikas. Eestis kohtab kalakotkast ennekõike ida- ja lõunapoolsetel aladel. Aga samas on üksikuid linde ka põhjarannikul ja Pärnumaal. Kui maailmas üldiselt on kalakotkas üsna soodsas seisus tänu laiaulatuslikule kaitsetegevusele ning nende arvukust hinnatakse isegi kuni poole miljoni linnuni, siis Eestis on ta I kategooria katsealune liik. Põhjuseks asjaolu, et lähtuvalt erinevatest inimfaktoritest kadus eelmisel sajandil see liik Eestist peaaegu täielikult. Vaid tänu suurtele pingutustele ja kaitsetegevusele on liigi arvukus hakanud suurenema ning on tänaseks jõudnud juba pea 100 pesitseva paarini.

Kalakotkas loojangus

Kalakotka nimetusega on põnev lugu. Nimelt tema ingliskeene nimetus osprey on pärit vanast agnlo – prantsuse sõnast ospriet, mis omakorda on pärit keskaegsest ladinakeelsest väljendist, mis tähendab tõlkes röövlind. Ehk siis võib teatud mõttes öelda, et kõige röövlinnulikum röövlind, kelle nimi on sellise taustaga.
Kalakotkal on muideks silmas nelja tüüpi retseptoreid. Inimestel on neid kusjuures vaid 3. See üks lisamõõde annab kalakotkastele võimaluse näha ka valguse ultraviolett lainepikkusi. Ka muus mõttes on ta nägemine ülihea. Kusjuures kalakotkal on sarnane võime nagu jäälinnulgi näha kala vees ilma valguse murdumiseta. See tähendab, et ta silm teisendab kala asukoha täpselt ära. Kui te panete pliiatsi veeklaasi, siis valguse murdumise tõttu tundub pliiats klaasis teses kohas paiknevat. Kui kalakotkal poleks seda omadust, siis ta haaraks iga kord kalast mööda just valguse murdumise tõttu. Kalakotka kohta kusjuuures arvatakse, et ta näeb maa magnetvälja jooni ning see võime aitab tal orienteeruda rändel.

Välimus

Kalakotkas on oma mustritelt ja toonidelt selgelt üks minu lemmikuid. Ägedad valged ja heledad toonid moodustavad ta tiibade alapoolel ning kehal kauneid mahedaid mustreid. Vanuse ja sooga need mustrid ja toonid mõnevõrra erinevad, kuid suures piiris näevad isas – ja emaslind ühesugused välja. Emased kalakotkad on isastest kuni 20% suuremad. Eristada aitab ka veidi asjaolu, et emastel on rinnal rohkem tumedat värvust. Kusjuures huvitav on seem, et kuigi kalakotkad näevad esmapilgul kõik üsna sarnased välja, on tegelikult igal isendil teisest veidi erinevaid detaile. Olgu see siis natuk eerinev muster või heleda tumeda tasakaal.

Käitumine ja kalapüük

Kalapüügil liugleb kotkas vaikselt üle veekogude, peatudes mõnda paika hetkeks täpsemalt vaatlema. Kui tegemist on inimasustusest kaugema paigaga ja väiksema veekoguga, siis võib ta istuda ka posti või puu otsas ja seirata vees toimuvat. Nähes veepinna läheduses kala, sööstab ta suurel kiirusel vette. Kala võib ta püüda nii ülelennul ilma, et vette sukelduks, haarates kaasa, kui ka vette sukeldudes. Oleneb sellest, kus kala paikneb. Sööstu teeb ta tavaliselt 10 – 40 meetri kõrguselt, kuid kalu võib jahtida isegi kuni 90 meetri kõrguselt.

Kalakotkas lendab

Kalakotkas otsib kala

Ta suudab sukelduda vaid kuni ca 1 meetri sügavuseni. See tähendab, et ta armastab käia kala püüdmas madalama veega veekogudes või mere madalamates osades. Samas sobivad ka sügavamad veekogud, kui seal elutsevad kalad, kes veepinn alähedal armastavad ujuda. Tihti sukeldub ta suuremalt osalt lausa vee alla, et kala küüniste vahele saada. Kalakotkas ei oska kusjuures vees ujuda. Oma sööstul lükkab ta jalad küünistega ette nagu harpuuni ning asetab tiivad noolekululiselt. See annab talle juurde kiirust ning selliselt ei saa ta viga veega kokkupuutel.

Kuivõrd kalad on teinekord päriski suured, vajab ta peale sukeldumist hetke aega, et koguda jõudu ja märjad tiivad natukene veest kuivaks raputada ning alustada tõusmist veekogu kohale. Veest tõusmise muudabi raskeks asjaolu, et lisaks kala raskusele on ka kotka sulestik ju märg. Kalakotka sulestik on sarnaselt veelindudele “õlitatud” ning seetõttu kokkupuutel veega ei märgu liialt. Äge on kusjuures vaadelda seda, kui kotkas veest välja tõustes, olles mõne meetri kõrgusel raputab ennast õhus vees kuivemaks.

Kalakotkas sööstab

Kalakotkas sukeldub

Kalakotkas haarab

kalakotkas sööstab

Pesa ehitab kalakotkas selliselt, et kalapüügi kaugus jääks maksimumis kun 20 kilomeetri kaugusele. Samas kevadise rände ajal, kui juhtub, et elupaiga veekogud on veel jääs, käib kalakotkas ka palju kaugema maa taga sööki otsimas. Kalakotka juures on huvitavaks asjaoluks fakt, et tavaliselt sätib ta kala voolujooneliselt küünte vahele. See tähendab, et kala pea on liikumise suunal. Selliselt lennates on õhu takistus väiksem ning liikumine lihtsam.

Kalakotka sööstudest õnnestub vaid osa

Kotka sukeldumiste on õnnestunud ehk toovad saagi ca 24 – 74%. Uuringud on näidanud, et keskmiselt kulutab kalakotkas saagi kättesaamisele 12 minutit. Ehk siis aeg jahi alustamisest kuni saagi kättesaamiseni. Noortel kalakotkastel on sööstu õnnestumisprotsent oluliselt madalam olles isegi suurusjärgus 10%, samas kui täiskasvanud linnud on näidanud õnnestumise protsenti isegi üle 90%. Kui kalakotkas esimese sööstuga kala kätte ei saa, siis üldjuhul teeb ta kohe otsa teise sööstu. Mina ise olen näinud nelja järjestikust sööstu ehk kolm esimest ei tootnud tulemust ning lind olles pannud juba sööstu korraliku jõuvaru tegi kõigest minutise vahega otsa järgmise ning niimoodi kokku neli korda. Viimane sööst tõi ka saagi.

Kalakotkas vees

Kalakotkas suure kalaga

Kui pesas on pojad, siis söögi otsinguga tegeleb isaslind, kes saagi pessa toob. Emaslind aga tegeleb poegade söötmisega, milleks ta söögi vajaliku suurusega tükkideks tükeldab.

Kui tavapäraselt lendab ja liugleb kalakotkas ca 50 km/h, siis sööstule minnes kasvab kiirus isegi kuni 125 km/tunnis, mis on päris korralik kiirus.. Olles suur lind, peab ta sööstul ennast korralikult kokku pakkima, et sellise kiirusega vette plärtsatades ta ennast ei vigastaks.

Nagu enamuse röövlindude puhul, on ka kalakotka emaslind isasest suurem. Emase pea on veidi tumedam ja tema rinnal on tumedamat osa rohkem.

Kalakotka tiibade siruulatus on ca 150 – 170 cm. Kalakotkaste eluiga on ca 20 aasta ringis. Vanim teadaolev kalakotkas on elanud looduses 32 aastaseks. Kalakotkad on kusjuures monogaamsed ja valivad endale üldjuhul paarilise kogu eluks.

Kalakotkaste ränne

Kalakotkad saabuvad meile Eestisse tagasi aprillis ning esimesed lahkujad on juba augusti lõpus. Suuremaks minekuks läheb aga septembris. Kuivõrd kalakotkaid pesitseb ka Soomes, siis kohtab just rände ajal ka Eestis rohkem kotkaid tänu põhjast tulijatele. Kui Euroopas tervikuna arvatakse olevat kuni 12 000 paari kalakotkaid, siis nö suurim populatsioon neist elab Rootsis isegi kuni 4100 paari. Soome kalakotkaste arvukus on ka meie omast väga palju suurem ehk kuni 1300 paari. Loodetavasti ka meie kotkaste arvukus kasvab ka edspidi jõudsamalt ning neid kauneid ja uhkeid linde näeb aina rohkem.
Meie põhjamaade kotkaid muideks rändavad talveks Lääne – aafrikasse läbides väga pikke vahemaid, mis ulatuvad isegi kuni 10 tuhande kilomeetri kanti. Kalakotkaste juures on põnev fakt see, et rändelt tagasi saabudes tulevad nad pea alati täpselt samasse piirkonda. Tihti isegi samale pesale. Põnev kusjuures on see, et emas- ja isaslind olles rännanud oma radu, tulevad mõlemad samale pesale tagasi.

Kalakotkaste kaitse osas teeb väga suurt tööd Kotkaklubi, kelle kodulehelt muuhulgas on võimalik jälgida ka kalakotkaste pesakaameraid https://www.kotkas.ee/liigid/kalakotkas