Linnutee on oma olemuselt mitut moodi maagiline. Kui vaadata ilma valgusreostuseta paigas taevasse, siis pime katus, mi süle meie laiub on nagu sõel, ku smustas taevas on helendavad täpid. Ja siis sealt kuskilt sõela keskelt on tõmmatud nagu helendava spreivärviga jutt üle taevavõlvi. See ongi linntee ehk meie oma kodugalaktika. See on jutskui siinsamas, aga samas seal kuskil väga kaugel.
Mind on linnutee vägagi innustanud pildistama ja selle juurde ka lugusid kirjutama. Kopeerin siia alla loo, milel oma raamatusse antud foto juurde kirjutasin.

Paat ja linnutee

Vanal puupaadil oli seljataga pikk töine elu. Kunagi oli ta uus ja sile ning lõhnas värske tõrva järgi. Nii mõnigi kapten ja madrus olid paadiga sõitnud kuni pensionipäevadeni. Paadil oli, mida meenutada. Kuigi ta oli pikalt merd kündnud, olid tal siiani meeles kõikide madruste ja loomulikult ka kaptenite nimed. Tema lemmikkapten oli olnud Vahtra Tõnn. See mees oli rasketel tormiöödel alati ise teki peal madrustel abiks ega kõhelnud kunagi ka raskemat tööd teha. Kahjuks oli sellest juba palju aega möödas ja Tõnn ammu taevastel meredel seilamas.

Ühel päeval tegi vana paat oma viimase sõidu. Ta ise veel ei teadnud seda ning jäi innukalt hommikut ootama. Kuid hommikust mereleminekut enam ei tulnud. Ta ei kaotanud lootust ning mõtles igal õhtul, et homme ärkab ta sellest unenäost ning pääseb jälle merele. Aga läks teisiti. Inimestel polnud teda enam vaja. Inimestel oli nüüd uus ja läikivam sõber, mis liikus kiiremini ja oli mugavam sõiduvahend. Nii see vana paat randa jäigi. Alguses oli ta väga löödud, vähehaaval aga harjus. Harjus sellega, et lapsed käisid tema peal peitust mängimas, mõnel värvilisemal õhtul tulid armunud käsikäes ja vaatasid tema serval istudes päiksepuna. Nii et teatud mõttes oli ta ikka justkui elu keskpunktis. Lihtsalt teistsuguses keskpunktis. Nüüd olid õhtud jälle täis ootust, et mis uus päev tuua võib.

Ühel õhtul, kui oli juba pime, kuulis ta mööda teed lähenemas väsinud samme. Vana habemik mees tuli aeglasel, veidi lohiseval kõnnakul metsast välja ning lähenes paadile, astus raskel sammul ligi ja tõmbas käega õrnalt üle paadiserva, justkui tervitades ammust tuttavat või üritades meenutada ammu kaotsi läinud tunnet. Ronis veidi kohmakalt paati ning istus sügavalt ohates. Vana mees oli kuidagi tuttava väljanägemisega. See oli ju vana Jaak. Mees, kes kunagi ammu oli paadiga tükk aega merd kündnud. Nüüd istus Jaak siin tema juures, hingas raskelt ja rahulikult. Justkui kaks väga vana sõpra istusid nad tähistaeva all, meenutasid vanu aegu ja vaatasid sädelevat Linnuteed, mis otse paadi kohale taevasse tõusis. Üks täht oli teistest täiesti selgelt erksam ja vilkus väikeste vaheaegadega. Kindlasti oli see Vahtra Tõnn, kes seal lehvitas.

Kui teile mu lugu meeldis soovitan lugeda ka seda lugu või osta mu raamatu, kus lugusid palju
https://aivooblikas.com/kaamerasilma/oofotod/kuupoiss/