Seda me oleme kõik kuulnud juba lapsepõlvest saati, et paik kust algab vikerkaar, sinna on rahapada maetud. Tuleb lihtsalt õigel ajal ja õige nurga alt läheneda ja leiabki suure katla kullaga. Kuidas aga saab taevasse kuupallike? Kuskilt ju tõstetakse tema ka sinna taevasse. Hommiku saabudes veereb ju kuupallike kuhugi peitu ja õhtul jällegi sama ootamatult kerkib taevasse.

Kuupoiss on üks väga tähtis tegelane. Teda on kohanud vaid väga vähesed. Ta ei ole miski salapärane tegelane, kes ennast hirmasti peidaks, vaid tal on lihtsalt väga palju tegemist. Ta ei poseeri kuskil keset põldu, et tulge nüüd ja vaadake, mina olen kuupoiss.Tavaliselt toimetab ta ajal, kui inimesed kõik kodus juba põõnavad või siis viimaseid toimetusi tehes voodi poole kiikavad. Kuupoisil ei ole konkreetset kodu. Tema tööd ja toimetamised viivad teda väga erinevatesse paikadesse ning kui ta hommiku koites väsinuna maha istub, siis üldjuhul ta sinnasamasse ka päevaks tukkuma jääb.

Päeval tukkuda on mõnus, kuna soe päike silitab mõnusalt põske. Ka sammal külje all on mõnusalt soojendav. Õhtul, kui päike loojuma hakkab, juhtub ta kuidagi alati sinna suunda loojuma, et viimane päiksekiir torkab kuupoissi silma. See on nagu meie igati äge ja tänapäevane äratuskell. Kuupoiss krapsab seepeale kohe kiirelt püsti, sest töid ja tegemisi on palju. Kastes nägu samblale tekkinud õhtuste kastepiiskadega virgub kuupoiss tegusaks. Esimese asjana on vaja üles otsida kuupallike. Kuuga on selline veider lugu, et kui hommikul ta kenasti taevast alla aitad ning konkreetse kuuse alla peitu sätid, siis päeva jooksul kipub ta ikkagi kuhugi mujale minema. Kuupoiss on mitu korda mõelnud, et peaks valvama jääma, et näha, kas kuupallike tõesti ise ära veereb või teeb keegi metsaelanikest selle tembu ja veeretab palli mujale peitu. Paraku tuleb aga kuupoisile alati valvamise ajal uni peale ning nii see kuupallike hommikuks jälle kadunud ongi.
Ärgates üles läheb kuupoiss alati pallikest sama kuuse alt otsima, kuhu ta kuupalli hommikul jättis. Kuigi ta teab juba otsima minnes, et ega seal ju teda pole. Aga äkki täna just on? Aga ei ole noh. Päike on juba horisondi taha vajunud ja annab veel silmapiirile kerget oranzikat tooni ning kuupalli leidmisega on juba päris kiire. See on nagu korralik peituse mäng. Kuupoiss hüüab ” kuu kus sa oled?” ja kuupallike sädeleb eemalt vastu nagu öeldes “kuku”. Üldjuhul ei lähe kuupoisil just liialt palju aega et kuupallike üles leida. Eks tal ju pikk kogemus seljataga. Nüüd kiirelt redel kaasa ja põlluserva. Kuupoiss võtab särava kera sülle ja hakkab teda ülespoole sikutama. Kuupallike ei ole liiga raske, aga siiski üksjagu upitamist. Jõudes ülemisele astmele tõstab kuupoiss pallikese üles ja tõukab temale hoo sisse. Hoog peab olema parasjagu suur, et kuukera tagasi maa peale ei kukuks, aga mitte ka nii suur, et ta enne hommikut juba teisele poole põldu maha kukuks. Kuupoiss vaatab veel hetke nautides kuupallile järgi, lehvitab vaikselt ja ronib redelilt alla.

Redel on vaja nüüd teisele poole põldu hommikut ootama tassida. Öö on tegemisi nii täis, et hommikul ei ole aega redelit otsida, et kuupallike taevast alla aidata. On oluline, et redel oleks kohe õigest paigast võtta. Redel paika pandid, on vaja minna jaaniussikesi käivitama. Jaaniussikesed on väikesed metsaelanikud, kes päevasel ajal tuduvad ning õhtul sama vriged on, nagu kuupoiss. Neil on hästi oluline roll täita. Nimelt peavad nad sedamoodi kohapeal jooksma hakkama, et nende kehad pisikeste lambikestena hõõguma hakkaksid. Kes see aga ikka kohepeal joosta viitsib. Edasi veel võiks joosta, aga paigal tammumine on ju täiesti igav. Selleks on kuupoisil aga oma salanipp. Ta läheb jaaniussikese juurde, ütleb viisakalt tere ning siis täiesti ootamatult hakkab ussikest kõditama. Jaaniussikesed kardavad aga kõdi üle kõige. Mida rohkem neid kõdistada seda rohkem hakkavad nad paigapeal hüppama. Kuupoiss kõditab kõigepealt ühte ussikest, siis läheb kiirelt teise juurde jne. Ühel hetkel pole esimesel ussikesel enam kõdi ning ta jääb hingeldades istuma. Kuupoiss märgates seda laseb ussikesel veidi hinge tõmmata ja läheb uuesti kõditama.

Jaaniussikeste valgusel on öises metsas täita aga oluline roll. Kui põllu kohal valgustab maailma kuu, siis metsas on jaaniussikesed ainukeseks valgusallikaks. Valgust on aga metsa vaja, sest kuigi osad metsaleanikud öösel magavad, on paljud aga ärkvel ja otsivad süüa ning käivad muidu koos jalutamas. Kui metsas oleks täiesti pime võiks mõni neist kogemata vastu puud põrgata.

Niimoodi see öö kuupoisi jaoks möödubki ringi joostes ja jaaniussikesi kõditades. Kui aga hakkab vaikselt koita ja metsa tekib juba aimatav valgus võib kuupoiss järgmist ülesannet täitma hakata. Aasale on õhu jahendes maha tulnud kaste ning rohi sillerdab pisikestest tilgakestest. Kui keegi on hommikul vara päikesetõusul aasale jalutama sattunud, on ta kindlasti märganud igas kastepiisas väikest päikest sillerdamas. Rumal oleks arvata, et need sinna kuidagi iseenesest tekivad. Need peab kuupoiss ükshaaval igasse tilgakesse sättima. Ja üldse mitte lohakalt jooste sja möödaminnes, vaid just õigesse kohta näoga päikese poole. Kui päike hommikul tõuseb, tahab ta kohe näha neid väikseid päikseid ennast tervitamas. Kui neid väikseid sädemeid seal kastepiiskades pole, sisi on päike pahur, tõmbab endal emustad pilved ette ja hakkab müristama ja välku loopima. Kuupoiss pole seda näinud, sest enne päikese tõusu tuleb tal hull uni peale, aga teised on talle seda rääkinud.

Kastepiisav kenasti sillerdama sätitud ongi aeg minna kuupallikest taas taevast alla võtma. Kibekähku põllu äärde redeli järgi ning kuupallik eongi jälle turvaliselt kuuse alla. Juba tulebki kuupoisile esimene haigutus peale ning õige varsti sätibki ta ennast mõnusalt pehme sambla peale magama, et õhtu saabudes taas tähtsaid toimetusi teha.

See foto kuupoisist oli üksjagu planeerimist. Vaja oli valmis vaadata selline natuke suurem põld, kus maa kergelt kuu suunas tõusis, tuli järgi vaadata kuu täpne tõusu ilmakaar ja kellaaeg ning siis täpselt õigel ajal koos redeliga kohal olla. Pilti tegin päri skaugelt ning statiivilt keerates ava üsnagi kinni. See võimaldas nii kuu kui ka kuupoisi enam vähem teravalt korraga pildile saada. Kuna oli üsna hämar, siis kuupoissi valgustasid auto tuled ning kuu oli ise valge. Taamal olev mets oli aga sedavõrd pime, et ma hiljem arvutis ta lihtsalt malbelt uniseks töötlesin.

Kellele see lugu meeldis, soovitan ka teiste piltide juurest lugusid lugeda. Nagu näteks seda siit https://aivooblikas.com/kaamerasilma/oofotod/maagiline-linnutee/