Ulmefilmides on tavaliselt nii, et peategelane kõnnib tühermaal. Kõik on kottpime ja ainuke valgus tuleb justkui tähistaevast. Osad tähed justkui vilguvad, teised “põlevad” pidevalt. Peategelane astub mööda kuivanud rohtu ning ainuke heli, mis kostub on kuivanud rohukõrte murdumine. Kogu ümbruskond ja meeleolu on selline, et vahepeal tekib tunne, et tahaks toas ikkagi tule põlema panna.
Ja siis loomulikult silmab peategelane seal kuskil kauguses varemeid. Ja kui vaatajal käib sel hetkel peast esimese asjana läbi mõte, et ära sinna küll nüüd mine, siis peategelane ALATI läheb just sinna. Sellepärast läheb, et on ulmefilm ja tähistaevas.
Iga sammuga krõbiseb taas jala all kuivanud rohi ning peategelane jõuab aina lähemale varemeteks muutunud kivihoonele. Kui on jäänud minna veel natuke maad nihkub otse eest minema suurem pilvevaip ja maja tagant avaneb suunaga taevasse helendav linnutee. Kui ei olek stegemist ulmefilmiga, mõteks et see ju tavaline linnutee. Kuna tegemist on aga ulmefilmiga, siis näeb silm selles taevalikus kujundis juba mida iganes.
Ja nüüd jõuab peategelane majani. Kahel pool varemeid olevad kased on nagu võlutud ja tuul vaibub täiesti hääletuks. Rohi enam ei krõbise, kuna peategelane eisab ju paigal, aga kuulda on tema mõnevõrra rahutut hingamist, Ja siis tõstab ta käe vana viltu vajanud uks ekäepidemele ning miski mei esees karjub – “ära sinna küll sisene!” Aga no just sinna on vaja tal siseneda, sest see on ulmefilm tähistaevaga.

Selle pildiga on sellin elugu, et taolist fotot on võimalik teha vaid ühel nädalal aastas. Vaid sel ühel nädalal on linnutee täpselt sellise paigutusega, et jääb konkreetse maja taha. Ta oleks seal taga ka kauem, aga eelneval ja järgneval nädalal hakkab kuu segama oma valgusega. Pildistamisel kasutasin valgusreostusfiltrit ja Startrackerit, et saada kätte kõik, mida soovisin.
Kellele see lugu meeldis, soovitaks lugeda ka teisi siin ööfotode all olevaid lugusid, nagu näiteks vanast paadist ja linnuteest
https://aivooblikas.com/kaamerasilma/oofotod/maagiline-linnutee/