Mõte minna Bialowiezasse piisoneid  pildistama on mul keerelnud peas juba väga pikalt. Käisin kunagi 4 aastat tagasi Bialowieza ürgmetsa külastamas ning sellest jäi väga sügav mälestus.  See aura ja atmosfäär, mis seal metsas valitseb ei ole võrreldav ühegi teise looduses saadava kogemusega.  Käisin seal maikuus ning metsaalune oli täis õitsevat karulauku, ümberingi laulsid kevadiselt reipad linnud ja jalutuskäiku ümbritsesid sammaldunud puud, mis sisuliselt taevasse kõrgusid. See oli üliäge kogemus.  Panen siia mõned fotod sellest 4 aasta tagusest käigust.

Loodus ulatab käe
Ürgmets

Sel käigul otsustasingi omas peas ära, et tulen siia kindlasti tagasi. Soov oli tulla just talvel, et näha siin elavaid Euroopa piisoneid. Inimestel on Euroopa piisonitest ja Poolast jne natuke vale kujutelm. Esiteks kiputakse arvama, et sealsed piisonid elavad miskis tarastatud alal ning nenega kohtumine tähendab nagu teatud tüüpi safarit (nagu Aafrikas), kus sõidad autoga ja siis auto aknast näed ümber jalutavaid loomi. See on väga vale ettekujutus.  Tegemist on suurel alal laiuva ürgmetsaga, millest osa jääb Valgevene ja teine osa Poola poolele.  Ürgmets omakorda jaguneb range kaitse all olevaks alaks, kuhu pääseb vaid spetsiaalse giidiga ning rahvuspargi osaks (mis on ka kaitse all), kus on ka külad ja elavad inimesed. Sellel suurel metsaalal elab Poola poolsel alal kokku 829 Euroopa piisonit. Nad elavad selles metsas metsikult ning sõites autoga läbi metsa võib mõni neist üle autotee joosta, nagu koduses Eestis põder või metsas jalutades võid kuulda raginat, ning kuskilt kauguselt liigub suur tume piisoni vari. Piisoniga Bialowieza metsas kohtumine ei ole nagu safari vaid on nagu koduses metsas jalutades põdra või kitsega kohtumine. Inimesed, kes sealkandis elavad ja igapäevaselt tööle sõidavad näevad teeääres piisonitest hoiatavaid silte, nagu mujal hoiatatakse kitsede eest.

On kaks põhjust, miks ma soovisin sinna just talvel minna. Esiteks ilmuvad talvisel ajal piisonid metsaäärsetele põldudele toituma . Natuke sama seis, nagu meil koduste kitsedega, kes talvel  enne päikeseloojangut või peale päikesetõusu põllul karjades nosimist otsivad. Suvisel ajal on piisonid rohkem metsas ning arvestades asjaoluga, et lehtes mets ei paista läbi, on nendega märksa keerukam kohtuda. Teiseks põhjuseks oli asjaolu, et ma tahtsin saada pilte, kus suured ja võimsad loomad oleksid tavisel maastikul. Mul on kuidagi jäänud kummitama varasemast ajast kaadrid ameerika biisonitest, kes läbi lumetuisu rammivad. Selles vaates on sellist mingit ürgset jõudu ja teatavat ajatust- on lõputu valge maailm ja seal siis kõige sellega võideldes edasi liikuvad suured kogud. Etteruttavalt võin kohe ära öelda, et kõikide õnnefaktorite kokkulangemise tõttu ma seda ka sain kogeda ja näha. Lisan siia ka ühe 25. veebruaril tehtud foto.

Euroopa piison on kõige raskem metsikus looduses elav loom Euroopas

Euroopa piison asustas kunagi sisuliselt kogu Euroopat ja päris arvestatavat osa ka sellest ida poole kuni Uuraliteni välja. Paraku aga hävis seoses metsade raiumisega ning inimtegevusega ta suuremast osast Euroopast säiludes vaid põhjapoolses Kesk- Euroopas  20-nda sajandi alguseks. Kunagi ammustel aegadel muideks elasid Euroopa piisonid ka Lõuna – Eesti metsades. Põhja- Eestis pole neid kunagi olnud, kuid lõunapool oli ta sarnane metsaasukas nagu põder või kits. 20 –nda sajandi alguses suutis inimene metsikust loodusest tappa ka kõige viimasema seal metsikult elanud Euroopa piisoni. Õnneks olid alles üksikud selle liigi esindajad erinevates era loomaparkides (aedades). Need loomad kogutigi kokku ning sisuliselt käputäie piisonite najal (9 looma)  hakati tegelema lootes, et nad päästavad liigi väljasuremisest.  Põhjuseks, miks Bialowieza sobis hästi Euroopa piisonite elupaigaks seisneb selle metsa puutumatuses. Bielowieza nö. range kaitse all olevas ürgmetsa osas ei ole inimene sekkunud metsa kasvamisse ja arengusse üle 800 aasta. See kõik oli võimalik seetõttu, et see osa metsast oli varasemal ajal nii Poola kui Leedu  valitsejate kui hiljem ka Vene tsaari jahipidamispaigaks. Seetõttu oli ta teistele eraldatud ja mets sai rahulikult kasvada ja areneda. Tänasel päeval on Bialowieza ürgmets Euroopa suurim sellises vanuses olev ürgne mets. Tänu inimeste ennastsalgavale tööle on õnnestunud Euroopa piisonile luua tulevik ning tänaseks on Bialowieza piisonite populatsioonist viidud ka väikseid gruppe teistesse riikidesse nagu Leedu, Inglismaa või Hispaania. Loomulikult on soov saavutada see, et see suur ja uhke loom jookseks ringi ka teistel Euroopa aladel.
Euroopa piison on väga suur loom. Ta pikkus on ca 3 meetrit ning turja kõrgus ca 2 meetrit. Kaaluda võib suur isane piison isegi ligi 1 tonni.

Reisi planeerimine algas juba detsembris, mil panin paika aja, leidsin Poolast abiks giidi ja broneerisin endale elamise.  Kui reisini jäi aega vaid 2 päeva hakkas mul järsku eiteakust peas mõlkuma mõte, et äkki ma ei või sinna oma auto all olevate naastrehvidega sõita. Tahtsin igaks juhuks kontrollida ning suure jahmatusega avastasingi, et Poolas on naastrehvid keelatud. Reisi alguseni oli jäänud alla 48 tunni ja ma olin seisus, kus reis oli ära jäämas. Täiesti pekkis lugu. Võtsin siis ette Eesti autorendifirmad ja kirjutasin 7-le firmale meili küsides autot. Positiivse vastuse sain vaid Autorent OÜ st (1autorent.ee) . Olen südamest väga tänulik sellele firmale ning tooksin esile väga head teenindust. Seal tõesti hooliti kliendist ja üritati leida lahendust.  Saingi auto ning sõit võis alata.

Sauelt  sõitma hakates (24. veebruaril)  oli külma ca. -10C ning maas paks lumevaip.  Kaunist talvine loodus saatis meid kuni Läti – Leedu piirini. Siis aga hakkas lumi põldudelt vaikselt kaduma ning ületades Leedu – Poola piiri on lumest vaid kaunis mälestus. Jõudes Bialowiezasse kohale, oli seal +5 C sooja ning selline mõnusalt kevadine tunne.  Ega ei saagi muud öelda, kui et teatav nukrus oli hinges, et lumepildid jäävad tegemata. Hommikuks lubas küll ilmajaam 0.. +2 ning potensiaalselt 0,2 mm sademeid, mis eeldatavalt võiksid lörtsina tulla. Ärgates hommikul kell 04:15 et ennast kell 05:00 algavaks seikluseks valmis saada tõmbasin kohe esimese asjana aknal kardinad eest ja …… lumi oli maas. Ja seda sadas kogu aeg juurde. Etteruttavalt võin öelda, et lund sadas kogu see 6 tundi, mis sai metsas kolatud ja piisoneid pildistatud. Kui tulime tagasi hotelli lõppes ka lörtsise lumesadu ning tunni pärast olid põllud jälle roheliseks sulanud. See õnnefaktor, mis meie reisi saatis oli ikka imeline.

Silmitsi piisonitega

Kui minna Bialowiezasse matkama, tasub igal juhul palgata abiks giid. Suletud aladele üldse ilma ei pääsegi, kuid ka rahvuspargi alal ringi mütates on omal käel raske ning giid teab kuhu minna ja oskab palju juurde rääkida. Meid oli giidiks kohalik pargis töötav asjalik loodusemees Radek. Eesti mõistes võib neid inimesi natuke nagu metsavahtideks nimetada. Nende igapäevane töö pargis annab neile väga palju teadmisi ning samas töötades seal on nad südamega looduse juures ja seda oli ka Radeki suhtumisest ja nõuannetest hästi tunda. Mul oli tõeliselt hea meel, et ta meid aitas ning ma võiks siia lõputult kirjutada sealsest loodusest kõiki neid lugusid, mis ta rääkida oskas alates kakkudest ja nende elupaikadest kuni hundikarjade elu-oluni välja.

Alustasime kell 05:00 hommikul, et olla paigus, kus piisoneid võiks olla kohal enne  päikesetõusu. Sarnaselt Eestis elutsevatele kitsedele ning ka punahirvedele tulevad osad piisonid talvisel ajal ööseks metsast välja põllule ning valgeks ajaks varjuvad taas metsa. Sõitsime autoga metsavaheteed järgmise külani ning peatusime  paigas, kus ühel pool teed algas küla ja teisel pool oli tühi pime ala. Võtsin välja infrapuna kaamera ning vaatasin põldu.  See kogemus, kui vaatad põhjatusse pimedusse ja lead ca 100- 150 m kauguselt suured kogud pikutamast on võimas. Paratamatult liikus mõte suunas, et kas pole äge liikuda sellel kottpimedal teelõigul ja isegi ei tea, et sinust vaid kiviviske kaugusel magavad sellised suured ja uhked loomad. Kui me oma hommikust tiiru lõpetama hakkasime, sõitsime samast paigast veelkord läbi ning nägin need loomad ka päevavalguses ära. Selle pildi panen siia loo lõppu. Tegemist oli kahe väga suure ja võimsa isasega. Meile appi tulnud teejuht ütles kohe alguses sissejuhatuseks, et lähemale, kui 50 meetrit ei tohi piisonitele minna. Igal aastal pidi toimuma piisoni ründamisi, mille tagajärjel inimene haiglasse satub. Kuigi piison näeb välja suur ja kohmakas jookseb ta inimesest kaks korda kiiremini ning suudab oma teel hüpata üle ka kuni 2 meetristest takistustest. Alles natuke aega tagasi oli ühes asulas olnud õnnetus, kus suur isane loom oli kohanud inimest, kes käituda ei osanud. Too inimene oli looma tülitama läinud,  mispeale piison ta põhimõtteliselt sarve otsa võttis.  Mehel oli kõht lõhki, soolikad väljas ning taastumine haiglas väga pikaajaline.  Minge ja vaadake loomaaias neid suuri ja uhkeid loomi ning kujutage nüüd ette, kas te soovite kuskil heinamaal neile lähemale kui 50 meetrit minna. Mina küll ei soovinud. Etteruttavalt võin küll öelda, et sattusin lähemale isegi kahel korral.

Varsti hakkas valgenema ning jõudsime paika, kus oli toitumas terve suur paarikümne pealine kari. Pildid olid küll valguse puudulikkuse  ja tiheda lumesaju tõttu puudulikud, aga mul oli ikka juba adrekas täiega laes. Olin nagu laps mänguasjapoes,  kus olen sattunud võlumaale, kus kõik see mida ma siia sõites enda ümber oleks tahtnud näha oligi siin. Minu jaoks rikkus terve tuuri kestnud lumesadu küll piltide kvaliteeti, sest objektiivi ja loomade vahele jäi liiga palju langevat lund, kuid meeleolu mõttes oli see lumi just teatud mõttes äge.

Vabas looduses elavad piisonid karjades, kus on emased ja  noorloomad. Sain mitmeid selliseid pilte, kus peale jäid nii emasloomad, kui ka eelmise aasta järelkasv.

Kohtusime ka noorte isaste karjaga, kelledel vanust 3-4 aasta jagu. Sellised parajad tiinekad, kelledel juba on suurust ja jõudu, kuid natuke veel napib enesekindlust. Nii emased, kui ka need noored isased kardavad inimest. Inimese lähenedes on nad häiritud ja lahkuvad. Külastades Bielowieza metsa ja põldusid tuleb sellega arvestada, sest see on nende loomade elupaik ja kodu ning ei ole kena neid häirida. Neil on vaja põllult hankida oma söök ning ajades nad minema käitute tõeliselt halva külalisena. Isased 9-10 aastased ja vanemad aga uitavad ringi üksi või paari kaupa. Nemad on sellised tegelased, kes satuvad ka küladesse ning inimeste aedadesse. Kuna Euroopa piisonil puudub looduslik vaenlane, siis selline ligi tonnine jõujurakas ei kardagi kedagi. Nähes külas aias õunapuud, läheb ta lihtsalt läbi aia neid õunu sööma. Eks natuke sama mure on ju meil saartel ka punahirvedega, kes tulevad aedadesse õunu popsima. Kui sellne mürakas satub aeda, siis ongi natuke juba keeruline. Majaomanik nimelt ei saa teda ise sealt aiast välja aetud, kuna natuke nagu nurka sattnud isasloom võib tunnetada ohtu ja rünnata. Seepärast kutsutaksegi selles  situatsioonis appi pargitöötajad, kes siis oma oskustega suudavad piisoni kuidagi metsa tagasi suunata.

Oma teekonnal oligi meil üks selline uskumatu kohtumine, kus kruusasel külavaheteel nägime ühe vanema talumaja hoovis ühte pikutavat noort isaslooma, kes oli lihtsalt lippaiast tüki välja löönud ja lume ning tuisu eest maja äärde varju läinud. Lamas maja seina ääres nagu truu aiakoer terassil. Temaga kohtumine oligi nö. lähim kontakt, sest minu ja piisoni vahele jäi vaid ca 10 meetrit. Head pilti ma seal pikutavast piisonist ei saanud, kuna pildi tegemisega oli kiire ning kasutasin mobiiltelefoni. Eks ka tihe lumesadu mõjutas tulemust. Aega oli vähe aga seetõttu, et eks mul mõlkus peas mõte ka sellest, mis võib juhtuda kui see mürakas sealt nüüd püsti tõuseb.

Võiks siin veel pikemalt kirjeldada kõiki erinevaid kohtumisi, mis kogeda sai, kuid sellega läheks lugu liiga pikaks. Minu suureks rõõmuks kohtasime näiteks ka kahte isaslooma, kes meie ees põksimise korraldasid.

Tahaks siinkohal kirjutada aga selle reisi kõige ägedamast kohtumisest, mis väga väga võimsa tunde jättis. Liikusime mööda metsasihti metsa sisse. Enne metsasihti oli olnud lagendik ja sealt olid just loomad metsa lahkunud. Lootsime, et äkki õnnestub neid veel näha. Kõndisime mööda lumise metsa kaunist lumivalget sihti. Ühel hetkel kostus üsna lähedalt metsast ägedat raginat. Sellist, mida saab tekitada vaid suur loom, nagu piison. See üsna kõrvalt metsast kostev ragin oli selline mõnusalt värinaid tekitav. Oli ju mul reisile tulles ka selline väike salasoov, et küll oleks äge kohtuda piisoniga ka kuskil metsas.  Just niimoodi vahetult kohtuda, et tema tuleb kuskil ja läheb kuskile ning me saame kokku ja tervitame. Hetke pärast ragises veel ja metsast astus otse meie ette ca 40 meetri kaugusele suur kogu. Ta seisatas ja jäi meid põrnitsema.  Meie olime nagu paigale naelutatud ja seda oli ka tema. Kui oleks teinud võistluse, et kumb meist liikumatum on ja rohkem hinge kinni hoiab oleks vist üsna võrdne võistlus olnud. Ta seisis seal kaunilt langevas lumesajus keset metsasihti ja vaatas meid. Olles nii lähedal oli äge see valitsev energia.  Olla nii lähedal metsas seal jalutanud piisoniga oli täiesti uskumatu tunne. Lisaks rohketele piltidele andis see just sellise laengu, mis jääb pikalt saatma. See tunne, see energia ja teatav aja seiskumise tunne oli täiesti müstiline. Soovides lahendada pingelise paigalseisu taganesime rahulikult olukorrast välja piki sihti jättes uhkele loomale tema metsa, kodu ja ruumi elamiseks.

Lisan siia ühe teise lähema kohtumise pildi ka, kus piison jalutas metsast välja ja jäi hetkeks meist mitte üldse kaugele seisma poseerides kenasti talvemaastikul.

Ütleks küll kokkuvõtvalt, et see kõik mida sai kogetud, pildile püütud ja äärmiselt asjaliku giidiga arutatud ületas minu ootusi ikka kuhjaga. Tõsi, meie teejuht ütles ka seda, et meil oli väga palju vedanud. Tavaliselt, kui ta inimestega kaasas käib õnnestub kohata väga palju vähem loomi ning tihti kohatakse ka  vaid 1-2 isendit Eks see lumesadu aitas kindlasti selles osas kaasa.
Siin siis foto neist kahest suurest jõmmist keda hommikul esimesena termokaameraga vaatasime. Kui ma eespool kirjutasin turjakõrgusest ca 2 meetrit, siis need isased olid sellele mõõduel üsna lähedal olles parimas jõus ja võimsuses loomad.

Lisan siia ühe pildi, mille minust teised tegid hetkel, kui ma neile pirakatele veidi lähemale üritasin hiilida.

Siinkohal kindlasti inimesed küsivad, et miks sõita nii kaugele, kui euroopa piisonit saab näha ka loomaaias. Aga seepärast, et see vah eon lihtsalt nii meeletult suur. Ma olen ilvest näinud erinevates loomaaedades korduvalt ja väga lähedalt. Teinud neist vägagi detailseid pilte. Kuid sellegipoolest kõige võimsama tunde on jätnud kohtumine, kus ta eelmisel aastal 15 meetri pealt miust metsas pimedas mööda hiilis. Nägin ainult varju ja pilti isegi ei saanud, aga ikkagi sellel on täiesti teine tunne sees. Või vaadates Elistveres puuris müttavat karu, ei ole see lähedalegivõrreldav looduses karu kohtamisega. Sama olen ka korduvat maininud kaljukotkaste kohta. Lihtsalt nii ongi.

Bialowiezas elab lisaks piisonitele metsas ka palju teisi elanikke. Seal on kaks hundikarja, keda piirkonda külastavad inimesed ka vahetevahel kohtavad. Meie nägime veel kitsi ning jänest ja rebast. Rände ajal on sealsed veekogud aga puhkepaigaks suurele arvule rändlindudele, kelledest esimesi  ma ka juba pildile püüdsin.

Bialowiezas on ka üks väga äge paik, mis meie Elistvere loomaparki meenutab. See on piisonite esitlemise reservuaat. Seal on hoone, milles on väljapanek ja pikem tutvustus Euroopa piisonist, koolitusruumid ning natuke loomaaeda meenutav tarastatud ala. Sellesse paika on kogutud Poola kohalikke liike. Miks mulle see paik meeldib on see, et loomulikult lisaks piisonitele on seal üks ägedamaid hundi aedikuid, mida ma elus külastanud olen. Kui tahta hunti kujutada ette tema loomulikus elukeskkonnas, siis enam paremini tegelikult ei olegi võimalik seda keskkonda üles ehitada. Elistverel oleks siit palju õppida.

Kokkuvõtvalt ütlekski, et Bialowieza on paik, kuhu tasub minna mitmetel eri põhjustel. Eriliselt äge kogemus ja vaatamisväärsus on ürgmets, äge kogemus on piisonid ning see paik on väga uhke ka oma linnupopulatsiooni üle.

Muide ürgmetsa osas lisaks veel niipalju juurde, et uurisin teejuhi käest, kuivõrd neil seal on ka üraski probleemi. Kuivõrd metsas oli palju okaspuid ja kuused olid neist veel nö. valdav enamus. Vastuseks kuulsin, et eks neil on üraskeid ikka. Aga üraskid on vajalikud, sest need on omakorda toiduks teistele. Kui mõni puu nende rünnakus sureb, siis murdudes maha on ta taas toiduks uuele ringlusele jne.  Kui miskil aastal saabub suurem üraski laine, siis ürgmets reguleerib selle ise ära ning mõne aja pärast on üraskeid väga palju vähem. Metsas valitseb tasakaal. Seal on tasakaalus elukeskkond,  mis ennast ise reguleerib. Kui aga minna sellest ürgmetsast välja piirkondadesse, kus inimene jumalat mängib ja metsa majandab, siis seal on üraski probleem täpselt sama suur kui meilgi, sest inimene arvab, et ta on kõikvõimas ja suudab loodust ise reguleerida. Kui Eestis ikka kiputakse ütlema, et puid tulebki selleks raiuda, et muidu nad kukuvad ise surnult maha, siis tasuks minna ja käia ütlejal ja ka kuulajal ära seal metsas ning pilt saab oluliselt klaarimaks, et mis ikka ise kukub maha ja mis ei kuku ja mis sellest maha kukkujast aja jooksul saab.
Mina lähen sinna igal juhul veel tagasi, sest see on lihtsalt nii võrratult äge paik. Kilomeetreid kogunes kokku 2000 ringis ja sõita sai kokku 12 + 12 tundi, kuid kohapeal kogetu on seda väärt. Fotosid sai tehtud ka päris palju ja eks ma lisan neid siia jutu juurde veel edaspidi juurde ja panen ka oma Facebooki seinale https://www.facebook.com/AivoPhoto