Tweet

kaldale uhutud

Ma olen fotode tegemisel kuskilt sügaval hinges ikkagi maastikufotograaf. See tähendab, et kui ma pildistan lindu või looma, siis pigem tegevuses või koos maastikuga. Kui ma pildistan inimest, siis ma tahan et seal oleks lugu. Oleks maastikku, oleks emotsiooni ja oleks lugu. Nagu antud fotol on viimaseid nädalaid lapseootel naine justkui tormis merest välja uhutud laeval. Eks igale ühele jutustab selline pilt oma loo. Osad viib ta kuhugi kaugetesse viikingi aegadesse, teised aga muinasjuttu. Pildi tegemise mõte toetus aga ideel panna kokku midagi hästi õrna ja puutumatut ning samas looduse teatav halastamatu jõud.
Minu jaoks on pildistamine nö. aja seisatamine. Et film nagu jookseb ja siis pannakse ta justkui kinni. Kuid kinni ei panda teda mitte suvaliselt, vaid selliselt, et selles hetkes jookseb film veel edasi. Eks lapse sünd on ju iga inimese jaoks midagi väge erilist. Seda pilti tehes ma natuke nagu mõtlesingi selle peale, et ka see pilt võiks olla selles mõttes eriline, et selles hetkes ongi nagu film.