Igapäevaselt rutates näeme me tihti vaid ummikuid, tolmuseid tänavaid, kiirustavaid inimesi ja trügivaid autosid. See on meie nö. rutiin, mis justkui varjuna saadab meid päevast päeva.  Kui vaadelda seda  kiirteed kui liikuvat rongi ning lihtsalt astuda sellelt maha, siis võid leida ennast keset värve ja vaikust ning kuulda kuidas udu rabalaugastest vaikselt ülespoole aurab ning mõista, kui palju maagilist ja kaunist meid tegelikkuses ümbritseb.