Inimesed peavad karu mingipärast kiskjaks, kuigi tegelikkuses toitub karu peaasjalikult marjadest, juurtest seemnetest ja ka putukatest. Karu tavapäraselt ei murra elusloomi, vaid eelistab süüa pigem juba natuke roiskuvat liha. Kohates karu, on inimesel esimene mõte, et karu ründab teda. Tegelikkuses on karu nö. esimene mõte, kui ta inimest kohtab, et kuhu suunas ja kõige kergemini saaks lahkuda. Tõsi, kui inimene asub karu suhtes allatuult ja karu ei tunne inimese lõhna, siis ei pruugi ta inimest ära tunda. Seetõttu ongi oluline karuga kohtumisel ennekõike üritada vaikselt kontaktist väljuda samas seejuures võimalusel karule anda endast kui inimesest märku. Kui karu juba saab aru, et tegemist on inimesega, siis lahkub ta kiirelt ja esimesel võimalusel.
Muideks huvitav fakt karude kohta on see, et nö. vanadussurma pidi Eestis elavatest karudest elama ca 1/3 , teine samapalju sureb parasiitide tõttu ja kolmas kolmandik kütitakse maha.
Veel üks huvitav teadmine on see, et meie naabritest näiteks Lätis ei ole karusid peaaegu üldse. Seal tapeti karud maha juba 1920-ndatel ning seal metsades võib kohata vaid nö. juhukülalisi. Kusjuures teadaolevalt pole sellest ajast saati ükski karu Lätis poeginud. Eks inimesed arvavad erinevalt, kuid minu arust on see ikka uhkuse asi, et meil on olemas karud ning nende arv järjest kasvab.
Naabritest Soomes on muideks karusid ca. 3 korda rohkem kui meil.