Kui puud on juba lehtedest pooltühjaks langenud, kuid maad kattev vaip on veel kergelt kollakas, siis see on nagu nukker järelhüüe lahkuvale värvilisele sügisele, mille möödumist üle pea kihutavad pilved helkides päikeseloojangus veel võimendavad. Tammed on nagu suured hiiglased, kes lasevad tuule kantud pilvedel “juustest ” läbi vuhiseda hoides pea püsti ja mõeldes mõnus naeratus näol möödunud suvele ja päikesele.