Sügavpunane muna õhu liikudes kõigub.
Täis ta armastust, rõõmu ja tundeid nii häid.
Need hetked, kui sädeme sähvatus aastas
toonud palju, nii palju on soojust ja tuld.

Helki karget sealt tagasi peegeldab koonus.
Helk, see meenutab selgelt mul naeru.
Naer, mis muigava suu tagant vaikselt kord piilus
või sähvas paukuva pommina naerma ka mind.

Kuul rohekas taamal seal meenutab mürki,
seob endasse alatust, pettust ja laimu.
Need hetked on kleepunud tegija külge
see kuul see vaid varjuna meenutuab neid.

Kaunis kollane täheke särab kui päike
ja meenutab soojust ja rõõmu ja hetki
Neid hetki mis aastasse päikese toond
Päike tegelt ju kogu aeg säramas kuskil.
Vahest paistab ta vahetult, avali, soojalt
Vahest pilve või kuu taga peidus ta on.

Kard see kuuse peal vongeldes ühendab hetked,
seob aastasse kokku nii halva kui hea
Ta kui elulõng päevade vahel seal vonkleb
ning hetkedest paljudest mälestust koob.

Kuusk nurgas kui aasta, mil ehteks on hetked.
Ma vaatan ja meenutan möödunud kuid.
Neid ehteid seal kuusel nii palju on küljes,
nii kirev ja huvitav aasta on olnd.