Mets on veel unes ja udugi magab
vaikselt vongeldes silitab puid.
Kõik on nii vaikne ja õhk on veel jahe
Kuskilt ei paista, et tulnud on tund.

Päike kuid piilub, ja pilgutab silma
tema see teab, et on ärgata aeg.
Pikalt ja teravalt sihib  ta metsa
kiirtega teed rajab udu sees ta

Juba ta kõditab kaenla alt tamme
oksad need liiguvad ärkabki puu.
Lehe sees uinunud sitikas väike
tunneb, et magada enam ei saa.

Juba seal eemalgi päike teeb nalja
hullab ja paitab seal uinuvaid puid.
Sirutab, ringutab, venitab, virgub
uinuda enam nüüd keegi ei saa .

Udugi ärkab  ja eemale vonkleb
peites end samblasse ootele taas.
Kõikjal on sagin ja surin ja vidin
ärgata tuleb ei magada saa.

Lendlevad liblikad, laulavad linnud
jooksevad sitikad, roomavad teod.
Kõikjal on liikumist, sagimist hääli
alanud taas on üks imede päev.