Tweet

kaeluskotkas

Kaeluskotkas on kaunis hiiiglane, kes kunagi asustas kõiki Euroopa mägiseid alasid alates Pürenee poolsaarest kuni Karpaatideni välja. Inglis ekeeles on tema nimi Eurasian griffon vulture. Vulture tähendab otseses tõlkes raisakotkas. Raisakotkaste (vultures) alla kuulub maailmas kokku 23 liiki linde. Vanas maailmas (ehk Euroopa, Aafrika ja Aasia) elab neid 16 liiki ja Uues maailmas ehk Lõuna – ja Põhja Ameerikas elab 7 liiki. Uue maailma raisakotkaste hulka kuuluvad ka andide ja california kondor. Üldsegi eesti keeles tõlgitaks emiskipärast sealpool surt vett elavad liigi dkondoriteks ehk näiteks turkey vulture on kalkunkondor. Vana maailma omasid aga nimetatakse kotkasteks. Kaeluskotka ingliskeelse nimega on kusjuures hästi huvitav seik setud. Nimelt valis selle liigi ehk Griffon vulture järgi J.K. Rowling Harry Potteri Sigatüüka kooli ühele majale nime ehk Gryffindor. Tooles majas elas ka raamatu peakangelane koos oma sõpradega. Kui vaadata neid hiiglasi taevas liuglemas ja läbi pilvede vahel lendleva udu ilmumas, siis ei imesta tegelikult seda valikut.

Kaeluskotkas on tõeline mägede hiiglane

kaeluskotkas maandub

Kaeluskotkas on väga suur lind.Tema tiibade siruulatus on kuni 280 cm ehk ca pool meetrit veel suurem, kui meie merikotkaste oma. Tema kehapikkus ulatub kuni 120 cm ja kaal kuni 11 kg. Näiteks merikotka kaal on 4-6 kg. Kaeluskotkas on raipesööja ehk ta tiirutab taevalaotuses ringi, kuni leiab maas lebava korjuse ning siis suundub sööma. Tavaliselt lendavad nad taevas parves ning seda pöörlevat liuglemist nimetatakse katlaks. Toitu suudavad nad näha isegi kuni 6 kilomeetri kauguselt /kõrguselt. Samas on neil väga kehv haistmismeel

Kaeluskotkad on väga sotsiaalsed linnud ehk moodustavad kolooniaid. Nad elavad kaljurünkadel ja seal kasvavatel puudel suurte gruppidena ja saavad kenasti omavahel hakkama. Kui mõelda nende suuruse ja kaalu peale, siis arusaadavalt on neil raskusi lendu tõusmisega. Kaljunukilt lendama siirdudes kasutavad nad ära hilise hommiku tõusvaid soojasid õhuvoolusid, mis kannavad nad kenasti kõrgustesse. Juba nö. üles pääsenuna võivad nad neidsamu õhuvoolusid ära kasutades tiirutada taevas tunde ning läbida toidu otsingul isegi mitmesaja kilomeetri pikkuseid vahemaid.

kaeluskotkas lendab

Kaeluskotkas toitub maas lebavatest korjustest

Kui taevas tiirutav kotkas värkab maas toitu laskub ta kiirelt sööma. Kuigi nad on omavahel hästi sotsiaalsed, on toidu pärast ikka nagelemist. Seda oli näha nii lisatud videol kui ka järgneval fotol.

kaeluskotkad kaklevad

Kaeluskotkaste populatsioon vähenes Euroopas möödunud sajandil katastroofiliselt. Enamuses Ida- Euroopa ja Balkani mägedes. Alpides nad surid sisuliselt välja. Siis aga algas suur töö, millega neid uhkeid lind eüritati taasasustada ning numbreid ülespoole liikuma saada. Tänase Euroopa kaeluskotkaste populatsioonist 90% elab Hispaanias. Minagi käisin neid pildistamas Püreneedes ca 1200 m kõrgusel. Nedega on selline huvitav lugu, et kui saadi nö. numbrid vähehaaval taas kasvama, siis saabud tagasilöök täiesti ootamatu nurga alt. Nimelt keelas Euroopa Liit haiguste kartuses farmeritel jätta surnud kariloomi karjamaadele. Sellega aga kadus ära kotkaste arvestatav toidubaas. Nüüd ongi osad riigid nö. vastu võtnud eritingimused ehk lubavad jätta surnud loomi karjamaadele.
Kaeluskotkastesl on uskumatu kohastumine võidelda ka kõige ohtlikumate haigustekitajatega. Süües roiskuvat mikroorganisme täis olevat liha suudavad nad kõige selle ohtlikuga hästi hakkama saada.

kaks kaeluskotkast

Kiirus, millega nad suudavad korjuse lihast puhtaks süüa on imetlusväärne. Isegi suur loom süüakse ära tundidega. Eks omamoodi põhjusek songi ju asjaolu, et sööma saabub terve parv.

Kaeluskotkad moodustavad eluaegseid paare

kaeluskotkas maandus oksale

Kaeluskotkad moodustavad eluaegseid paare. Nad elavad vanuseni kuni üle 40 aasta. Koloonias elab koos 15 – 20 paari kotkaid. Jaanuari lõpus munetakse 1 muna.Kusjuures haudumine toimub 52- 60 päeva ning seda teevad mõlemad vanemad kordamööda.
Oma toiduotsingutel väldivad nad metsaga kaetud alasid, soiseid ja märgi paiku ning vett. Looduslikud vaenlased neil suurtel hiiglastel puuduvad.Mul oli rõõm saada osa sellest, kuidas rebane saabus ka noosi saama kaeluskotkaste söömingu keskele. See oli selline äge võrdsete maailm, kus kotkad ei kartnud rebast ning rebane üritas linde lendu ehmatada, et siis kiirelt toitu napsata. Samas aga oli dkotka dkiired rebasele vastu hakkama. Lõppkokkuvõttes sai rebane siiski oma palukese ka kätte.

rebane ja kaeluskotkas

Ainuke nö. vaenlane kotkal eon inimene. Ühest küljest mürgitab inimene neid kas sihilikult või siis läbi jahimeeste plii, mis loomad ekorjustesse peitu jään ning märkamatult sisse süüakse. Teisalt on ohuks ka elektriliinid.

kaeluskotkas lendab üle teise

kaeluskotkas must valge

kaks kaeluskotkast