Virmalised kipub ikka selline põhjamaine teema olema. Põhja Soome või Norraga käivad talv ja virmalised ju nagu sukk ja saabas. Tegelikult näeb ka Eestimaal virmalisi. Kui päikesel toimub mõni natuke tugevam purse, siis tekib ka meil põhjakaarde kerge rohekas kaar. Silm tavaliselt näeb seda hallika kaarena. Kui teha pikema säriga fotot, siis ilmub välja rohkem detaile ja kaar on selgelt rohelisena nähtav. Teinekord on purse päiksel aga sedavõrd tugevam, et ööpimeduses on Eestimaa põhjataevas selgelt silmaga näha hüplevaid virmaliste sambaid. Need on kergelt rohekalt hallid ning silmaga täiesti nähtavad. Selliseid virmalisi tuleb ette ca paarkümmend korda aastas. Tõsi, meie Eestimaal seda nii tithi ei näe. Põhjuseks asjaolu, et meil kipub taevas liigagi tihti pilves olema ja virmaliste pidu jääb pilvevaiba taha ning teinekord jõuab see pidu meile päevasel ajal, mil me lihtsalt eda ei näe. Siin pildil olevad virmalised olid aga sedavõrd tugevad, et neid oli näha isegi linnavalguses. Ehk siis tänavavalgustus ei suutnud virmaliste mängu summutada. Põhjataevast kerkisid ülesse sambad mis võbelesid ja hüplesid ning üle pea kerkisid. Tõsi, lilla värvus oli vaid aimatav ning roheline oli pigem kergelt hallikasroheline. Selliseid virmalisi näeb Eestimaal ca 4-5 korda aastas, kui pilved võimaldavad. Kui mõelda üle pea vonklevate lillade ja roheliste lainete peale, mis põhjamaal nähtut meenutavad, siis ka selliseid näeb Eestimaal, kuid nende esinemissagedus on veelgi harvem. Ja jällegi on palju kinni sellest, kas on pilvi või mitte ning kas trehvavad öösel või pigem päeval tulema. Eestimaa virmalise don nagu hõrk magustoit, mida ei pakuta just liiga tihti ning kui pakutakse siis tuleb nautida.