“Seisatsin hetkeks ja kuulatasin. Veel oli õhus sellist sahinat, mis meenutus toimunut. Alles olid siit mööda lennanud haldjad, kes kadudes tihedasse udusse olid riivates oksi jätnud sinna sädelevat tolmu, mis veel hääbudes päikese käes kergelt sillerdas. Võis veel aimata õhus nende sillerdavat ja helisevat naeru. Mõned hetked enne seda oli pehmelt hüpeldes üle sambla jooksnud maagiline põlvepikkune habemega mehike. Samblal olid veel näha kergelt aimatavad jalajäljed ja udus oli veel sees vaevumärgatav uks, mille kaudu nad olid lahkunud ning mis vaikselt ühtlaseks uduks tagasi sulandudes sulgus. Kõrvus võis veel tunda aimata heli, mis tekkis kuivanud lehtedele astumisest. Kuskilt kaugusest kostis veel vaevuaimatavat jalgade padinat ning vaikset sahinat, mis eemaldus sinna kuhugi kaugusesse ja siis järgnes vaikus. Udu kattis vaikselt roomates kõik need helid ja jäljed ning sammal tõmbus tagasi oma vormi. Kiire kõnnakuga läbi metsa liikudes poleks tõenäoliselt aimanud midagi kahtlast ning udu oleks vaid selja taga omaette muianud.”