Mulle meeldivad detailid. Kui vaadata metsa metsana, siis on kõik ju väga ühetaoline. Kui aga näha seal sees nö. huvitavat puud, põnevat valgusemängu jne. siis hakkab mets elama. Sama lugu on majadega. Reisidel olles meeldib mul just vaadata neid pisikesi detaile, millest peegeldub meile ühest küljest ajalugu, teisalt aga majaomaniku isikupära. Minu jaoks ei ole ükski maja kunagi lihtsalt maja. See pilt on tehtud Veneetsias. Enamus antud linna külastavaid turiste jookseb ühe postkaardi pealt teise peale ja klõpsib fotosid teha. Kui sa ei tee nii, vaid seisatu ja mõtled nendele inimestele, kes seal linnas aastaringselt elavad ja kontsentreerud detailidele, siis avaneb sulle palju põnevam pilt. Ka sellel pildil on väga mõnus kompositsioon üsnagi ajahamba poolt näritud tellisseinast ning kaunitest üsna hästi peremeest teeninud aknaluukidest.  Maja seina ühte osa hoiab paigal metallist kinnitus. Ja vaadake seda roheluse rikkust, mille majaomanik on aknalauale pannud. Esmapilgul on seal justkui vaid mõned punased õied. Lähemal vaatamisel on seal aga terve botaanikaaeg. Vaadake neid kõike detaile ning siis vaadake seda pilti nende detailide koosluses. Kas pole hoopis midagi rohkemat kui lihtsalt maja. Selliseid pilte tegin ma Veneetsias tegelikult päris palju, aga ei hakka siin teid rohkematega tüütama 🙂