Udu saabub alati justkui metsa tagant või lohu seest. Alguses pole kuskil udu ja siis hakkab ta hiilima üle põllu. Jääb tunne, et ta on nagu kinosaali ukse taga tropis oodanud külastajad, kes saali ukse avanedes saali valguvad. Udu saabub sarnaselt, justkui märkamatult aga samas kiirustades. Ühel hetkel oled nagu piimas. tahaks tee rajamiseks käega seda nagu kardinat eest ära lükata, aga kardad kätt sinna sisse sirutada, justkui kaoks see kuhugi teise dimensiooni. Kõnnid selles tihedas piimjas looris lootuses kuhugi välja jõuda. Ühel hetkel läheb veidi avaramaks ja paistma hakkab ka veidi ümbruskonda. Kuskil kaugel tundub olevat nagu saareke. Vaadates seda ei kuskilt ilmunud metsamütsi tuleb tunne, nagu oleks see miraaz. Et ootad veel natuke ja ta kaob jälle sinna kuhugi loori taha. Õhu täidavad elektrina siravad helkivad ööpilved, mis justkui üritaks teed näidata. Luua valgust sellesse tihedasse uttu. Eks need helkivad ööpilvedki on nagu miraaz, tulevad eikuskilt ja kaovad sinna samma järgisel hetkel ära. Mõtlen endamisi , et kas pole põnev, et meie suvi pakub nii palju nähtuseid, mis tulevad kuskilt ja siis lahkuvad sama ootamatult ja hiilivalt. Vaatan seda udus kumavat “saarekest” ja mõtlen, kas minna sinna või on see kõigest miraaz ja sinna pärale polegi kunagi võimalik minna.