Maakaardil oli kirjas: “Ühel hetkel hakkab udu vaikselt hajuma ning hakkad kahel pool vetesügavust märkama mäekünkaid. Veest välja tõusvad kivielajad on alguses rohelised, kuid edasi liikudes jääb rohelist värvi aina vähemaks.  Möödu neist vaikselt ning ära mingil juhul peatu. Kui puri vähekegi kannab, tuleb aerud veest kõrgel hoida, et ükski sulpsatus koletisi ei ärataks. Kui udu hakkab vaikselt selginema ning kaugemal paistab päikselaik, siis tea, et see ongi  märk, mis näitab liikumissuuna kätte. Mäed jäävad väiksemaks ning päikselaik muutub aina suuremaks. Kui pöörad ümber viimaste vette kaduvate rünkade eredama valguse kätte, siis kuuled kilkeid ja sirinat. Need on merineitsid, kes eemal hullavad. Mitte mingil juhul ei tohi ennast lasta nende laulust lummata. Kui kuuled eemalt lähenevat kohinat, pead laevale hoogu juurde saama ning aerudele valu andma, sest sahina põhjustajaks võib  olla Maailma äärel ringi luusiv meremadu. Kui merineitsite sirin hakkab vaibuma, siis oledki juba Maailma äärele väga lähedal. Nüüd vähenda hoogu ning jälgi pingsalt kuhu liigud . …..”
Foto on tehtud Euroopa kõige põhjapoolsemas tipus – Nordkappis.