Saamisloost vol.2

 

Kirjutaks nüüd lõpuni paar kuud tagasi alustatud loo Tüübi võtmisest.  Kes eelnevat osa pole lugenud, soovitaks seda siit lugeda

Enne Tüübi valimise juurde jõudmist veel üks huvitav detail kasvatajatest. Antud kennelist on läinud head sportkoerad sisuliselt üle maailma ning neid on usaldanud  päris paljud tipud. Näiteks 2012. aasta FCI MM-il parima kuulekuse tegi 99 punktiga ameeriklane Sean Rivera koeraga Daneskjold Iron VIDEO http://youtu.be/H8N5uwLL2nQ

Ka kaitses sai antud võistluspaar kõrged 94 punkti. Sean Rivera näol on tegemist sedavõrd tipuga, et tema valik tuua kutsikas Taanist on kindlasti komplimendiks antud kennelile.

Kuna Daneskjold on nii hästi aretuses õnnestunud, siis uurisimegi, et mis seal taga peitub.  Vestlus oli pikk ja sellest võiks omaette artikli kirjutada, kuid siinkohal tooksin välja kahte huvitavat seika. Esiteks hoiavad nad üsna tugevalt kinni nn. liiniaretusest, tehes outcrossi vaid suhteliselt harva vahele. Nende sõnul on selgelt näha, et outcross muudab kvaliteeti ning tehes seda tihedamalt läheb käest vajalik tase.  Teine ning minu arust veel märkimisväärsem on aga tõdemus, et aretuseks kasutakse oma kennelist pärit koertest vaid neid, kes pärinevad ühtlaselt heast pesakonnast ja omavad mitmeid häid õdesid-vendi. Ebaühtlane pesakond on nagu hoiatus, et kasutades antud pesakonnast isegi kõige tugevamat ja paremat ja omadustelt tõesti suurepärast koera, on oht saada kaasa sama verd, mis oli mitte nii headel pesakonnakaaslastel. Eks ta tegelikult ongi ju õige, et pannes kokku kaks head koera, ei tule nendega kaasa mitte ainult nende heade koerte omadused, vaid ka esivanemate omadused. Peidus omadused on ju selles mõttes tobe osa ning alati üllatus. Miks siis mitte vähendada seda peidus oleva osa riski ja vaadata pesakonnakaaslasi. Sealt ju paistab selgelt välja, millised esivanemate omadused kipuvad esile tõusma. Kahjuks peab tõdema, et Eestis kohtab üsna tihti kasvatajate suust sedasorti põhjendust, et kutsikate ema pole küll teab mis super omadustega koer, aga näe tema vanaema oli hullu hea. Sellele teadmisele põhinedes paaritataksegi keskpärast koera ning loodetakse, et äkki see vanaema veri lööb ühel hetkel välja. Võrreldes sellist lähenemisnurka Daneskjoldis kohatuga on küll minu silmadele päris suur erinevus sees.

Läheks siit edasi kutsika valmimise juurde. Mina ilmselgelt ei kuulu inimeste hulka, kes valiks kutsikat mingitele testidele põhinevalt. Kutsikatestide suurimaks puuduseks kipub olema asjaolu, et tihti sõltub tulemus väga palju konkreetse päeva ja konkreetse ajahetke koera seisukorrast ehk sellest, kui väsinud, rõõmus, näljane jne kutsikas on. Mõelge iseenda peale, kuivõrd olenevalt konkreetse päeva tujust te näete mõningaid asju eri päevadel täiesti erinevas valguses. Ilmselgelt leian, et kutsika valik tähendab kutsikate pikemaajalist vaatlust eri olukordades. Selle käigus ju joonistub selgelt välja ka eri kutsikate karakter ja käitumine. See oli ka üks peamisi põhjuseid, miks algselt tahtsin kutsika võtat Soomest. Hindan  Soome malide aretust kõrgelt ning kuivõrd kutsikad oleksid paiknenud lähemal oleksin saanud neid rohkem vaatamas käia. Samas …  valides Tüüp,i kuulsin Daneskjoldi kogenud kasvatajate suust hoopis huvitavaid mõtteid. Nimelt toetudes oma kogemusele väitsid nad, et pesakonnad küpsevad nö. valikuvalmis hästi eri aegadel. See tähendab aega, mil kutsikate iseloomudes kujuneb välja selline erinevus ning joonistuvad välja nö. iseloomustavad näitajad. Nende sõnul oli just eelmine pesakond saanud valikuküpseks alles vanuses peale kaheksat nädalat, samas kui üleeelmine oli juba kuuenädalaselt olnud samas seisus. See tähendab tegelikult seda, et kui lähed vaatama ja valima 6-7 nädalast kutsikat, siis  näed oluliselt teist pilti, kui näiteks näeksid 8-9 nädalaste kutsikate juures, kui nad juhtuvad olema nö. hilisema küpsemisega. Seega võid teha ka totaalselt valesid valikuid. Tüübi pesakond oli ka sedavõrd hilise küpsemisega, et see aeg, mil on midagi näha jõudis kasvatajate sõnul kätte alles vahetult enne 8 nädalaseks saamist.

Mõeldes kutsika valimise peale tegin aga omas peas totaalse pöörde. Ma otsustasin, et kutsikat ei vali mitte mina, vaid valivad hoopis kasvatajad. Mõeldes eelnevalt Soome suunas liikuvate mõtete peale olin ju vägagi huvitatud kutsikate jälgimisest ja ise valikute tegemisest. Nüüd aga lõin nö. Must-valgelt mõtted nö. “paberile” ja jõudsin sellise tulemuseni, et

  1. Kui ma käiksin ka 10 korda kutsikaid vaatamas, olen ma ikkagi nendega koos kordades vähem kui kasvataja ning seega ma ei saa ka parima tahtmise juures oma valikutes omada sama pilti nagu nemad.
  2. Nemad on kasvatanud sedavõrd pika aja jooksul ülesse sedavõrd suure hulga kõrgetasemelisi pesakondi, et neil on olemas hea taustsüsteem ehk nad oskavad antud kutsikaid ja minule valitavat isendit võrrelda nende nö. eelnevatega. Samas omavad nad ka täit ülevaadet eelnevate kutsikate saavutustest täisealisena.
  3. Kuivõrd Finn ise on pikalt sportinud koertega ning käinud ka MM-idel, siis ilmselgelt on ta võistlemise osas oluliselt suurema kogemusega kui mina ning kujutab vägagi hästi ette neid parameetreid, mis on sportkoerale olulised. Samuti on ta pidevas suhtluses teiste nende kennelist võetud kustikaomanikega, kes spordivad kõrgel tasemel ning läbi selle saab ju pidevalt head tagasisidet.

Mõeldes väljatoodud punktidele oli täiesti ilmne, et kui mina näiteks valiks mõne teise kutsika kui nemad, siis mõeldes eelpool kirjeldatule oleks minust ju äärmiselt rumal hakata oma valikut eelistama. Seega põhines valik kahel olulisel detailil. Ühest küljest usaldusel. Pean tunnistama, et usaldasin Finni ja Margitit 100%, kuivõrd nad juba eelnevalt olid valmis mulle andma esimese valiku ning nö. parima isase, siis selles valguses oleks ju üsna rumal mõelda, et nad ei vali mulle tõesti parimat. Teine oluline detail oli see, et ma pidin toetudes oma kogemusele võimalikult hästi lahti kirjeldama, millist koera soovin saada. Hea võistluskoer ei ole mitte  vaid kindlatele parameetritele vastav isend.  Hea võistluskoer on selline koer, kelle parimad omadused pääsevad treeningutega esile ning nende baasil on võimalik teha säravaid sooritusi. Seega peab hea võistluskoer olema omanikuga tugev tiim ning sobima omanikule. Mõeldes enda, Mari ja lapse peale ning ka kohalike olude peale, kirjeldasingi lahti millist koera sooviksin.

 

Antud pesakonnas oli 3 väga võrdsete omadustega isast kutsikat (kokku oli isaseid 5). Kasvatajate sõnul oli ka antud pesakond sarnaselt eelneva sama paaritusega väga ühtlane. Nende sõnul muutiski see valikute tegemise raskeks, kuna kõik olid justkui võrdsed. Samas selles võrdses valikus olid 3 isast siiski natukese veel paremad. Valiku tegemisel sai kõige määravamaks minu jaoks asjaolu, et Tüübil oli teise kahe kutsikaga võrreldes natuke rohkem saaki ja ta oli ka inimesega natuke koostööaltim. Samas oli tal veidi vähem võitlustahet ja iseseisvust. Siinkohal toonitaks aga veelkord, et jutt ei käi mitte suurtest erinevustest ning näiteks vaadeldes neid kutsikaid seal mitu tundi, ei suutnud mina ja Mari küll neid erinevusi näha. Samas oli kasvatajate sõnul siiski väike vahe sees. Mõeldes sirguva isase tööliini mali peale tundusid mulle võistluskoerana aga need omadused tähtsamad.  Paljude silmis oleks ilmselgelt isepäisem või võitlevam koer nagu parem võistluskoeraks, kuid minu arust oli ilmselgelt suuremaks väärtuseks saagi tugevus ning koostöötahe. Arvestades, et tegemist on tööliini isase maliga tundus mulle koostöö ja saagi väärtus suurem, kui pidev võitlemine ja murdmine. Samas nagu öeldud, olid need omaduste erinevused väga-väga väikesed ning olles valinud kellegi teise, poleks võib-olla vanemast peast tegelikult mingit erinevust isegi tähele pannud. Selline oli siis Daneskjold Hawki saamislugu ning eks elu näitab, kui heaks see valik osutus.