Nüüd, kus koer on 5 kuune ning siia treeningblogisse on jõudnud pinu koolitusvideoid ja – jutte, oleks äkki õige aeg rääkida kutsika valikust ning saamisloost.  Ma arvaks, et täna ei ole enam väga palju neid inimesi, kes arvavad, et koeramaterjalil pole tulemuste osas mingit vahet sees. Juhul kui selliseid inimesi veel on, siis soovitan soojalt kutsika valikul mõelda  siiski kutsika omadustele. Te ei kahetse. Oleme Mari Ojarannaga kirjutanud ühe pikemapoolse artikli sportkoeraks kutsika valimisest. Ei hakka seal läbi käidud tõdesid siin uuesti kordama ning seetõttu soovitan  selle artikli ka läbi lugeda http://www.sportkoer.ee/artiklid/kuidas-valida-kutsikat-koeraspordi-harrastamiseks/

Järgnevalt siis oma valikutest. Olles sportinud dobermanniga kuni kõrgeima tasemeni välja ja saavutand temaga dobermannide IPO MM 10. koha, olin ma tegelikult teelahkmel, kas valida järgnevaks koeraks uuesti dobermann või vahetada tõugu. Hindasin läbi enda võimalused ja tuleviku väljavaated. Olen siiani täiesti veendunud, et kui leida hea dobermannikutsikas (vähemalt sama tasemega, nagu Deli), siis järgmist koera treenides oleksin ma kindlasti olnud võimeline jõudma sellega kas esikolmikusse või siis  väga lähedale. Lihtsalt antud koeraga läbi käidud tee 10 aasta jooksul ning ka nö. kõrvalt nähtu ja sellega kaasnev areng oli mu oskusi, teadmisi ja analüüsivõimet sedavõrd arendanud, et ilmselgelt annaks see kõrgema koha. Deliga oli paratamatult päris tugev annus avastamisrõõmu. Võimalus võidelda medalite pärast on küll uhke eesmärk, kuid samas kaasneb paratamatult dobermanniga ka rida miinuseid. Esiteks on hea dobermannikutsika leidmine keerukas. Kahjuks on tõuaretus, kus näitustel ja välimikul väga suur roll, kärpinud oluliselt varem nii uhke teenistustõu iseloomu. Seetõttu on hea kutsika leidmine keerukam ning väga lihtne on olla punktis, kus oled aasta koera treeninud ja siis ikkagi tõded, et mingid vägagi olulised omadused on koeral puudu. Kahjuks ei saa kõiki omadusi määrata koera juures, kui ta on alles kutsikas. Teine tugev argument on see, et omades dobermanni on sellega pea võimatu kaasa rääkida FCI MM l, sest tõuna jääb ta igal juhul alla tööliini malidele ja sakslastele. Kui mõelda ka tuleviku võimalustele Eestis, siis kui ühel päeval ka sakslaste inimesed hammustavad läbi, et materjal määrab ning hakkavad treenima sama häid koeri materjali osas, nagu on praegu Eestisse toodud tööliini malid, siis ka Eestis pole enam dobermanniga tiitlivõistlustel midagi teha. Paratamatult häiris mind ka dobermanni juures taust, et dobermannide ülemaailmne katusorganisatsioon IDC ei tähtsustanud just palju koerte koolitamist ja MM i seejuures ning ka kohalik ühing on aina rohkem suundumas näituse lainele. Kui treenid koera ja paned sellesse suures koguses aega ja raha, siis sooviksid, et seda ka teised austaksid.
Võttes uueks koeraks tööliini sakslase või mali oli aga ilmne, et tõu MM le minnes või ka FCI suunas vaadates kolme hulka saamine on sisuliselt välistatud. Eesmärke võib teha kõrgeid, kuid pjedestaalist jäävad need ikkagi kaugele.  Samas annaks aga nimetatud tõugu koer siiski võimaluse üritada jõuda koolitusmaailmas nii kaugele kui vähekegi Eesti tasemel IPO s jõuda on võimalik. See mõte kaaluski kokkuvõttes ikkagi dobermanni tahaplaanile ning valikusse jäid malinois ja sakslane. Pean tunnistama, et oma olemuselt omavad hea tööliini sakslane ja mali võrdseid võimalusi. Mõlemal on omad plussid ja miinused, kuid nö. võimaluste mõttes on nad suhteliselt võrdsed. Omades koolitusmaailmas Euroopas päris häid suhteid, teadsin, et mul õnnestub kindlasti saada endale mõlema tõu puhul hea kutsikas. Juba eelnevalt oli mulle mõlema tõu kutsikaid päris headest veredest pakutud ning seetõttu teadsin, et saan kindlasti hea valiku.  Valides antud kontekstis mali, oli otsuse taga tegelikult kaks põhjust – esiteks tervis, mis viimastel aegadel on ilmselgelt malinoiside kasuks, kellel on olulisemalt vähem selja- ja puusaprobleeme ning samuti annab mali võimaluse ühe aastanumbri sees sihtida kahele MM le, kuivõrd malide MM toimub kevadel ja FCI oma sügisel. Sakslase puhul peab paratamatult tegema valikuid.

 

Kutsikat hakkasin otsima ca aasta varem. Suurematel kasvatajatel on küll aastas palju pesakondi, kuid nende tase ei ole ilmselgelt sama tasemega. Pikema aja jooksul otsides on võimalik paremini valida ja sügavamalt tutvuda. Minu esimene eelistus oli võtta kutsikas Soomest. Meie põhjanaabritel on osad väga head malide kennelid, mis maailma parimatele tasemele mitte millegagi alla ei jää. Tegelikult on seal 4-5 sellist kennelit, kust stabiilselt tuleb häid koeri ning tuleb lihtsalt valida välja sobivaim paaritus. Soome tundus teiste riikidega võrreldes selles mõttes hea variandina, et sellisel juhul saaksin käia suhteliselt odava raha eest kutsikaid eri vanuses vaatamas. Kutsika tahtsin kindlasti võtta kevadel. Kevadisel kutsikal on sügisese ees tuntavaid eeliseid ning seetõttu ei tulnud üldse alternatiivset aastaaega kõne allagi. Rääkides eelnevalt läbi nende Soome kennelite inimestega olid väljavaated head ning mulle lubati 1.-2. valikut. Soovisin kindlat isast koera, kuna nii malide kui ka sakslaste puhul omab spordis isane emase ees üksjagu eeliseid. Toimus aga üsnagi uskumatu lugu. Vaateväljas oli 5-6 erinevat pesakonda, mis pidid 2013. aasta kevade jooksul sündima. Läks aga nii, et kahel koeral ei hakanud jooksukas eeldataval ajal pihta ning seoses läheneva võistlushooajaga otsustati neid siis mitte paaritada. Kahjuks läks kaks perspektiivset paaritust selle nahka, et emased jäid tühjaks. Lisaks tabas mind veel selline ebaõnn, et ühest mulle lubatud paaritusest, kus ultraheli näitas 8 kutsikat, sündis vaid üks isane ja teised kõik olid emased. Samal ajal sündis ka teine arvestatav pesakond, kuid selle kasvataja oli niivõrd veendunud, et ma saan teise inimese juurest, et helistades talle ja kurtes ebaõnne üle kuulsin, et tal juba kutsikad ära lubatud. Tal oli küll hullu kahju ning ta mainis, et igal juhul oleks ma hea kutsika saanud ning ta oleks rõõmuga mulle andnud, aga ta oli nii kindel, et ma saan teisest kennelist, kuna ultraheli näitas korralikku pesakonda.  Nii oligi seis selline, et vaikselt hakkas õues juba lumi sulama ning Soomes enam enne sügist kutsikaid tulemas ei olnud, sest hooaeg hakkas lähenema. Pidin suunduma valikutes laiemalt otsima.

Esimese valikuna käisid peast läbi Taani ja Belgia. Taani ennekõike tänu tugevale Daneskjold kennelile, kust on läbi aastate väga häid koeri tulnud ning paljud neist ka MM del väga head taset näidanud. Belgia aga tänu  asjaolule, et seal paratamatult tõu kodumaana on malidel lai kasvatajaskond ning rikkalik valik. Ei läinudki palju aega kui sain vastuse, et mul oleks võimalik saada Daneskjoldi väga heast paaritusest esimene valik ning alterantiivina Belgiast Duvetorre kennelist valitseva kahekordse malide ja FCI  maailmameistri kutsikas. Viimasel kusjuures on paaritusi üsna vähe olnud ning seetõttu tundus see kutsikas tõelise väärtusena. Valisin aga ikkagi Taani. Põhjuseks asjaolu, et Daneskjoldi konkreetse paarituse puhul oli tegemist korduspaaritusega ning eelmisest korrast olid tulnud väga head kutsikad. Lisaks oli konkreetsel emasel ka juba enne seda olnud erakordselt häid järeltulijaid.  Vaieldamatult määras ka see, et ma sain esimese valiku.  Belgiast võttes oli isasele kutsikale tahtjaid 25 ning paratamatult ei oleks ma esimene nende hulgas olnud. Kuivõrd ka antud emasel polnud eelnevast paaritusi olnud ning natuke läks minu silmis ikkagi asi loto peale, siis  see määraski valiku.

Nüüd siis lähemalt Tüübi vanematest ning kennelist Daneskjold. Tegemist on üle 20 aasta malide aretusega tegelenud kenneliga, kelledel on olnud üle 60 tööliini pesakonna. Päris paljud antud kenneli kasvandikud on edukalt esinenud MM del ning saanud kõrgeid (ka auhinnalisi) kohti. Kenneli üks omanikke Finn Bertelsen on ka ise FCI MM del võistelnud. Tüübi ema – Daneskjold Jolene võistleb IPO-3 astmes ja tema mõlemad vanemad on malide maailmas üsnagi hinnatud verega (nt Mia Skogsteri uuel võistluskoeral on emaliin sama kui Tüübi vanematel) ning nende järglased on näidanud väga häid tulemusi. Ka Jolene pesakonnakaaslastest on sirgunud mitu võistluskoera ning Jolene enda kutsikad aastast 2008 (U-pesakond) olid juba ka praeguseks näidanud ühtlast ja väga head taset. Samast U-pesakonnast oli pärit ka kasvatajate enda aretuskoer, kellega Finn hetkel ka treenib ja võistleb. Üldiselt võib öelda, et ema poolelt sisuliselt nii kogu järgnev esivanemate liin kui ka ema ise on kõik vägagi head koerad.


Tüübi isa mõlemad vanemad on samuti koerad, keda on edukalt aretuses kasutatud ning nende järeltulijad on väga häid tulemusi näidanud. Isa Gizzmo vom Brunsbeker Land on kasvataja poolt endale võistlemiseks ja aretuseks jäetud isane. Ta on jõudnud küll alles IPO 2 tasemeni, kuid saanud samas malide Körungil tol ajal alla 2-aastase koerana muljetavaldava hinnangu. Samuti on üks Gizzmo pesakonnakaaslane juba edukalt MM l võistlenud. Antud paarituse juures köitiski meid asjaolu, et nii ema kui ka isa taga olid väga head vered ning mõlemad vanemad olid ka vajalike näitajatega. Valikukindlust lisas veel asjaolu, et tegemist oli korduspaaritusega. Antud kennelis on  korduspaaritusi tehtud väga harva ning ilmselgelt oli ridade vahelt lugeda, et esimene paaritus pidi olema sedavõrd hea, et nii suure kogemusega kasvatajad läksid sama kombinatsiooni peale uuesti välja. Hetkel kui ma kirjutasin kasvatajatele ja palusin endale kutsikat, olin küll veendunud, et olen hiljaks jäänud, sest kutsikate sünnini oli napilt 3 nädalat aega. Selgus aga väga meeldiv seik. Kasvataja soovis mulle antud pesakonnast kutsikat sedavõrd anda, et oli valmis andma ära endale plaanitud isase ehk siis esimese valiku. Konkreetse kenneli juures on huvitavaks detailiks asjaolu, et läbi aegade on nende juurest kutsikad läinud vaid võistlussporti ja jõustruktuuridesse. Nad ütlesid et läbi aegade on nö. ainult kodukoeraks läinud vaid üks kutsikas. Ka antud pesakonnast läksid kõik kutsikad sportlastele, kes erinevaid alasid harrastavad. Kutsikavõtjate hulgas oli mitu inimest, kes viimasel paaril aastal ka oma eelmise koeraga FCI ja malide MM l võistelnud. Kutsikaid läks kokku 6 eri riiki Euroopas ning nagu öeldud, olid nad võetud sporditegemise eesmärgiga. Selles seltskonnas esimese valiku õiguse saamise üle olen küll väga rahul. Nii palju siis Tüübi taustast ja valikutest. Tõenäoliselt millagi tulevikus kirjutan täpsemalt sellest ka miks me just Tüübi antud pesakonnast endale tõime.