Tänases jutus läheks kodustest oludest esimest korda treeningplatsile. Koeral on vanust selle loo videotel 10 nädalat. Kutsika treenimine ning tema arendamine peab käima vastavalt koera võimalustele. Osad koerad arenevad ja kohanevad kiiremini, teised aeglasemalt ning vastavalt sellele peab ka koolitusega liikuma. Kutsika treening peab olema nagu tellismüür, kus iga järgnev kivi asetatakse eelnevale, juba tugevalt paigal olevale kivile.

Iga kutsikas, tulles uude koju , on alguses veidi ettevaatlik ning nõuab kohanemiseks aega. Vähehaaval kohaneb ta uute koduste oludega ja inimestega ning siis ka samm-haaval reeglitega. Mitte mingil juhul ei tohiks koerale arengut hakata peale suruma. Kui kutsikas ikka ei julge mingisse tuppa minna või ta õues ei taha kaugemale jalutada, siis ei tohiks teda selleks sundida.  Pigem peab julgustama ja edusammude eest premeerima. Kui on soov saada endale tulevikus head sportkoera, siis on selline tasakaalustatud ning rahulik areng veel eriti oluline, sest see on nö. tasakaalustatud närvisüsteemi tekkimise juures tähtis. Kui kutsikale arengut peale sundida ning teda vastu tema hirmusid nö. jõuga sotsialiseerida, siis tänastest hirmudest on väga lihtne tulevikus juba välja kujunema agressioon ja närvilisus.

Kutsikad on erinevad. Osadel läheb kohanemine iseenesest, teistel nõuab see oluliselt pikemat aega. Ilmselgelt on sportkoeraks sobivam selline koer, kes on enesekindlam  ja kohaneb kiiremini. Tüübi esimene nädal läks nö. koduste olude, mängude ning treeningute alustega kohanemisele. Esimese nädala lõpus kohtus ta juba võõraste inimestega ning ka õues oli juba julgem nö. kaugemale liikuma. Sellest nö. sotsialiseerumise osast kirjutaks millalgi järgnevatest lugudest.

Praegu jätkaks teemaga mäng ja treeningud.

Nagu ma eelmistes artiklites välja tõin, on Tüübil hea omadus minule palli tagasi tuua. See on käitumismall, mida igal juhul tuleks kõrgelt hinnata ning premeerida ja juhul, kui seda pole, siis  üritada sellist käitumist välja arendada. Seda läheb edaspidi väga vaja. Sellest oli siin varem ka video ja pikem jutt. Toetudes sellele käitumismallile sai ette võetud nö. järgmine samm.

Kutsikas on juba piisavalt julge ja enesekindel, et nö. võõraid paiku avastada ja ennast seal hästi tunda. Samas on ta siiski veel noor ja on väga sõltuv omanikust. Arvestades selle nö. aluspõhjaga oligi just paras aeg viia kutsikaga pallitoomise mäng treeningplatsile.  Selles on väga tugev tagamõte. Nimelt koduses koridoris palli loopides pole koeral väga mingit alternatiivi olemas. Ta küll saaks ju palli tagasi mitte tuua või kuhugi nö. ära keerata, kuid ikkagi on võimalus üsna väike.  Minnes aga avatud keskkonda on ju tal võimalus kuhu iganes minna. Ehk visates palli

  • ei pruugi ta üldse sellele järgi minna, sest kõik muu on huvitavam
  • ei pruugi palliga tagasi tulla, sest saab mujale minna

Seepärast ma otsustasingi nii noore kutsikaga minna juba platsile palli loopima, et nähes koera arengut, on täiesti  selge, et mõne nädala pärast on ta enesekindlus jõudnud juba sellele tasemele, et minnes platsile ei näe ta enam seal piiratud ala, vaid tervet maailma ning tema tähelepanu püüdmine on oluliselt raskem. Praegu, kus ta veel on sõltuvam minust oli nö. raskemates tingimustes treeningu tegemine kergem, sest ta ei olnud veel ümbritseva peale nii tugevalt orienteeritud ja seetõttu lihtsamini kontaktne.

Ehk, nagu eelnevast jutust aru on saada, peaks kutsikas sellise sammu jaoks olema piisavalt enesekindel, et tunneks ennast võõras kohas vabalt, aga samas mitte veel nii suur, et tuhat – nelja oma teed jookseks. Kui õigel ajal õigesti pihta hakata, siis jääbki see jooksmise osa ära.

Võttes koera autost lasin koeral kõigepealt rihma otsas veidi platsil jalutada ning sellega tutvuda ning suhelda filmijaga. Ei ole ju reaalne ehitada ülesse kutsikaga pallimängu, kui kõik on tutvustamata. Nähes, et kutsikas on platsiga kohanenud vabastasin ta jalutusrihmast ja alustasin tuttavat pallimängu. Viskasin palli eemale ja premeerisin ohtra kiitusega ta tagasitulekut.  Tegin seda 3-4 korda, kuni oli näha, et kutsikat see enam nii väga ei köida.

Edasi võtsin toidukoti. Kuivõrd koeral oli kõht tühi, siis arusaadavalt oli ta toidust huvitatud. Hetkel pole ta kehaline liikumine ja keskendumisvõime veel sellel tasemel, et saaks toiduga kuulekust õues teha. Ilmselgelt ei tohi enne minna õue kuulekuse harjutusi tegema, kui koer teeb toas toiduga juba kergelt ja innukalt. See võtab aga mõned nädalad aega. Seetõttu oli minu soov ennekõike koera premeerida tähelepanu eest ja teda selle käigus nö. toita. See aitab võõral platsil luua head ja positiivset põhja kontaktile ja koerajuhi jälgimisele. Üritasin oma liikumist selliselt korraldada, et ma ei satuks koeraga ühtegi nö. kuulekuse asendisse, et sellega mitte lõhkuda kodust kuulekust. Kui koer tuli ja näitas ülesse aktiivsust, siis see aktiivsus sai premeeritud. Sportkoera juures tuleb alati premeerida aktiivsust. Kui seda teha kutsikast peale, sisi kasvabki koer ülesse selliselt, et harjub näitama aktiivsust.

Siia lõppu tahaks toonitada veel ühte väga olulist seika. Lugedes nii eelnevaid lugusid, kui antud  kirjutist, siis tuleb sellest aru sada, et koera koolitus peaks ennekõike baseeruma positiivsel ja premeerimisel. Harjutustes peab olema energiat ja motiveeritust ning rõõmu. Selliselt ülesse ehitatud kuulekus on oluliselt tugevamal põhjal ja kestab ka raskemates tingimustes palju paremini. Eks ühel hetkel ei saa enam ilma negatiivse mõjutuseta, kuid siiski kõik põhi peab olema väga positiivne ja rõõmu pakkuv.