Nagu ma esimeses jäljeloos kirjutasin, alustasin Tüübiga jälje treenimist, kui ta oli 8,5 nädalane. Kui rääkida jäljekoolituses mingitest etappidest, siis selle nö. esimese ajaperioodi peamisteks eesmärkideks olid:

  • ehitada koerale seoses jäljepõllu ja jäljeajamisega ülesse motivatsioon
  • õpetada ta rohus otsima ning eristama jälje lõhna ümbritseva tallumata rohu lõhnast
  • õpetada teda selle otsimise juures edasi liikuma ning aru saama, et edasi liikumine viib toiduni ning otsides jäljerada jõutakse lõpus suurema koguse toiduni

Selleks, et koer otsiks, õpiks lahendama ning samas, et ta liiguks edasi koolitamiseks kasutasin ma jäljeskeeme, kus liikusin sammudega ning nurkadesse astusin kaks jalga kõrvuti. Sealt nurgast liikusin taas tavaliste sammudega välja. Sellega tekkisid nurkadesse teatud mõttes nagu natuke tugevama lõhnaga alad, kuhu ma toitu ei pannud. Koer jõudes sellele suurema  tallumisega alale sai hea võimaluse tunda puhast tallumise lõhna (ilma toiduta) ning see motiveeris teda edasi otsima nö. järgmist toiduga sammu. Tavapäraselt oli mul nendel sedatüüpi jälgedel 3-4 nurka ning enamus neist olid tühjad. Osadesse panin ka paar pala toitu.

Selliseid jäljetrenne tuli kokku 7-8. Kui esimese jäljetrenni tegin esmaspäeval, siis tänases loos käsitletaud jälg ja video on tehtud sellele nädalale järgneval laupäeval. Kokku siis läks aega selle osa peale natuke üle 1,5 nädala. Tegemist on Tüübi 10-nda jäljega (aetud 15. juuni) Jäljed tegin kõik rohule, kuid need rohualad olid väga erinevad. Osad olid kõrgema rohuga, teised üsna madalaga. Oli ka hõredama rohuga kohti. Ei otsinud sihilikult erinevaid pinnakatteid, kuid ei tahtnud teha ka stabiilselt ühel pinnal. Kuna eri kattega  alasid olid ümbruskonnas piisavalt, siis lihtsalt vahetasin treeningute paiku.

Vahepeal oli kutsikas juba niipalju kasvanud ning arenenud ka suhtlemise tasandil, et oli aeg siirduda jäljes järgmisele tasandile.  Ma pean jäljekoolituses üsna oluliseks, et koerale õpetatakse võimalikult varajases staadiumis selgeks jälje tehniline läbitöötamine. See tähendab, et koer osates ju imeliselt hästi nina kasutada ja tundes jälje ja toidu lõhna pikalt ette, peab aru saama, et jäljel tuleb liikuda samm – sammus. Kuivõrd Tüübil oli praeguseks hetkeks olemas kogu vajalik põhi, siis nüüd oli paras aeg hakata juba nõudma tehnilist tööd. Siiani olin peaasjalikult vaid rihmast kinni hoidnud ning ei olnud kordagi kasutanud negatiivset mõjutust. Seoses sellega jäid osad sammud läbi nuusutamata ning osa toitu söömata. Selliselt edasi liikudes on aga reaalne,et koer saab kogu jälje loogikast valesti aru ning ka vanemast peast ei nuusuta läbi igat sammu ja ei tööta tehniliselt täpselt. Seetõttu tuleb võimalikult vara hakata nõudma täpsust.

Muutsin jäljel ära ka toidu. Varem olin kasutanud vaid kuivtoitu, kuna leidsin, et jäljel saadav toit moodustab koera päevasest toiduratsioonist liiga olulise osa ning seetõttu ei tahaks talle seal midagi muud anda. Kuna koer tegelikult ka kuiva toidu peal töötas väga hästi, siis see sobis. Nüüd vahetasin jäljemaiuse. Kasutasin antud jäljel sama vorsti, millega teen kodus kuulekuse harjutusi.  Koer oli sellega juba tuttav ning see kindlasti lisas motivatsiooni. Sellise loogikaga sain koerale antud jäljele veel lisamotivatsiooni ning  korrigeerides koera negatiivse mõjutusega, hoidis hea maius jäljetöö ilusti tasakaalus. Koer soovib saada head maiust ning saades mõjutuse läheb innukalt jälge otsima.

Jäljepõld oli seekord natuke nõudlikum. See oli niidetud põld, kus natuke oli rohi juba kasvama hakanud, kuid siiski oli see suhteliselt hõre ning alt kõva mullapinnaga. 

Jäljele tegin 4 nurka.  Esimene ja kolmas nurk oli tehtud tavapäraselt ehk kahel jalal seisatades. Teine nurk oli tavaliselt astutud ning neljas oli tehtud nii, et seisin jalad kõrvuti lisaks nurgale veel kaks sammu edasi ka. Tekkis nagu väike tunnel. See oli ilma toiduta. Mõte oli selle ohtrama lõhnaosaga nö. lisada lisamotivatsiooni viimasele sirgele. Kuna koer oli sinnani liikunud ilusti edasi, siis ei kartnud, et see kuidagi koera keerutama paneks või tehnikat lõhkuks. Pigem arvaks, et see võiks anda mõtlemisainet, et kord on selline, kord teistsugune jälg.

Kui vaatate jäljevideot, siis on hästi näha, kuidas ma koera ohtralt kiidan ilusa töö eest, teda mõnevõrra rihmast tagasi hoian ja siis  ilmselge kiirustamise ja selge vea eest rihmatõmbega negatiivselt mõjutan.

 Kui anda koerale jäljel tagasisidet nö. negatiivselt ja positiivselt, siis see on nagu laste mäng, kus andes vihjeid soe – soe ja külm – külm, lõpuks otsija peidetud asja ülesse leiab (kindlasti on paljud seda lapsepõlves mänginud). Koerale saab läbi tagasiside õpetada, mida me temast täpsemalt tahame. Kui vaatate videot, siis on näha, kuidas koer sellel väga hästi reageerib ega muutu kuidagi närviliseks või lõpeta tööd. Ilmselgelt ajab ta jälje enesekindlalt ja rõõmsalt lõpuni. Jälje kogupikkus oli 58 sammu ning vanust oli 20 minutit.

Selliselt postitiivselt ja negatiivselt koerale märku andes üritangi jäljetreeningutega jätkata, et koerale mõista anda, mis me temalt ootame. Antud  jäljetrenn läks selles osas sedavõrd ilusti, et ilmselgelt olen veendunud, et koer on edasiliikumiseks valmis.