Täna kirjutan taaskord toiduga kuulekusest ning sellest, kuidas eelmisest korrast on edasi arenetud/ treenitud. Enne aga mõni sõna treeningutest üldisemalt.
Kujutame ette tavalist inimest, kes toob endale koju kutsika. Milliselt möödub selle kutsika elu koduses miljöös? Arusaadavalt ta esialgu kohaneb koduste oludega ning uudistab uut kodu. Mõne aja pärast tunneb kutsikas ennast juba paremini ning hakkab uute pereliikmetega kontakti otsima. Mida te teete, kui kutsikas hakkab teiega suhtlema? Tõenäoliselt te olete ostnud mõne mänguasja ning sikutate kutsikaga seda, et pakkuda koerale mängurõõmu. Juhul, kui te ei viitsi oma kutsikaga mängida ning ei osta talle mänguasju, siis on vägagi reaalne, et kutsikas muutub vähehaaval probleemseks. Ilmselgelt on kutsikal palju energiat ja tegutsemishimu. Juhul, kui ta ei saa seda pereliikmetega ühistes mängudes välja elada, hakkab ta mänguasjadena võtma jalanõusid või sokke või muid tegelikult väärtuslikke asju. Ja mida sellises olukorras teeb omanik? Üldjuhul ta karjub kutsika peale, et “EI seda ei tohi võtta”, ”EI , jäta see rahule” jne. Kumb kutsikas on õnnelikum? Kas see, kellega te mängite ja teete ühiseid asju või see, kes peab ise tegevust otsima ning tehes pahandust saab pidevalt pragada. Eks ikka see koer, kellega tegeletakse. Kui te nüüd mängite ja tegelete oma koeraga, kas siis piisab, kui teha seda kord päevas? Tõenäoliselt mitte. Tõenäoliselt käite hommikul temaga väljas ja siis vaadates innukalt ringi möllavat kutsikat, et suhtlete ja mängite temaga hommikul enne tööle minekut. See annab hea tuju nii koerale, kui ka endale. Sama kordub ju ka õhtul? Ja niimoodi tõenäoliselt iga päev.
Mina suhtlen ja trallin Tüübiga sarnaselt igal hommikul ja igal õhtul. Teen seda sellepärast, et näidata kutsikale, et ma hoolin temast ning et tal on minuga lahe koos mängida ja möllata. See suhtlemine võib olla erinev – teinekord teeme toiduga kuulekuse algtõdesid, teinekord mängime kaltsuga ning kolmanda võimalusena läheme jäljele sammude seest süüa koos otsima. Kõik see on ju normaalne kutsika kasvamine ja sirgumine suuremaks koeraks. Koos mängides ja elust rõõmu tundes kasvabki koerast õnnelik loom. Ilmselgelt ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et liiga noorelt kutsikaga trenni tehes justkui võetakse koeral lapsepõlv ära. Kutsika lapsepõlv ning rõõm seisnebki selles, et omanik tegeleb temaga. Mida rohkem tegeleb ja koos rõõmustab, seda õnnelikum on lapsepõlv.
Minu mängud ja ühised ettevõtmised Tüübiga käivad teatud reeglite järgi. See tähendab, et kui mängin, siis peaasjalikult kaltsuga. Loomulikult ka lisaks palli loopimisele saab ka tema mänguasju visataud ning kui ta tuleb pakkuma mända kummilooma, siis ka sellest sikutatud. Iva ongi selles, et on nö. kindlad tegevused (mängud konkreetsete reeglite järgi) ning siis muud tegevused, kus reegleid vähem. See reeglitega mäng ja koostegemine kvalifitseerub treeningu nime alla ning see muu osa lihtsalt suhtlemise alla. Kokkuvõttes on see aga kutsika jaoks kõik üks mäng.
Mida ma siis ja kui palju teen. Räägin siinkohal vaid nendest nö. reeglitega tegevustest ehk treeningutest. Olen üritanud koeraga igal hommikul ja igal õhtul toiduga kuulekust teha ning palli loopida. Tegelikult peaks ka kaltsuga sikutama, aga seoses oma trennidega (teiste koerte treenimisega) on aega nappinud. Ilmselgelt on õige teha kutsikaga neid nö. treeningu alla kvalifitseeruvaid mänge vaid siis, kui koer on reibas ning puhanud ja suudab teha kõike innukalt ning rõõmsalt. Arvestades, et neljal päeval nädalas ma treenin teiste koeri, siis ilmselgelt sel ajal ei saa ma oma koeraga midagi teha. Sellegipoolest on palliloopimine + toidukuulekus + kaltsu sikutamine ja mäng iga päeva sees. Mõnel päeval rohkem, teisel puhtalt ajapuudusest vähem.
Jälge olen üritanud käia tegemas 3-5 korda nädalas. Jällegi vastavalt võimalustele, ajale ja jaksamisele. Kui lõpetan õhtul varrukaga kell 23:30 tuuris, siis väga nagu ei viitsi kell 5:45 tõusta ja jäljele minna. Selline näeb siis käesoleval hetkel välja Tüübi „treeningplaan“. Siia vahele mahuvad veel jalutuskäigud ja lihtsalt õues hullamised.
Tänase loo juurde panin toiduga kuulekuse video. Võrreldes eelmise analoogse videoga on selgelt näha, et vahepealse nädalaga on kutsikas läinud oma liikumises palju teravamaks ja täpsemaks. Üritan alati teha toiduga kuulekust selliselt, et enne saan kutsika maksimaalse energia peale ning siis liigutades oma keha ja kätt selliselt, et koer oleks korrektses asendis saabki tehtud kiireid ning sujuvaid:
- kõrvalkäiku
- liikumiselt lama
- liikumiselt istu
- paigal pöördeid vasakule – paremale
- kontakti harjutusi
- siia kutsumisi
Eelmises videos polnud liikumiselt istu harjutust, mis siin on juures. Liikumiselt istut teen selliselt, et liigun alguses selg ees, et võimaldada koeral käe abil kiirem istu ja paigale jäämine. Selliselt liikudes on lihtsam saada koer kiirelt istuma ja paigal püsima. Hiljem on võimalik liikuda juba õiges suunas ja võtta koer vasakule, nagu päriselt. Tegelikult selge ees liikudes on ju ka antud juhul koer „õigel” küljel. See tähendabki, et koera jaoks on tegemist täpselt sama harjutusega.
Liikumiselt lamal tuleb jälgida, et koer lamaks kiirelt ja mõlema otsaga korrraga. Juurdetulemisel on oluline, et koer võtaks kiirelt ja sujuvalt eesasendi.
Pööretel tuleb jälgida, et ideaalis peaks enne liikuma jalg ja alles siis käsi. Üldsegi on kasulik hakata vähehaaval toiduga kuulekust viima selles suunas, et käe mõjutused jäävad nö. tahaplaanile ning koer alustab sooritust kas käsu peale ning vahetult peale seda liigub käsi.
Kuivõrd ühel hetkel peaks hakkama toidu ja käe abi ära kaduma, siis on meeltult oluline, et koera nö. Liikumapanevaks ärritiks oleks just sõna, mitte käe liikumine. Sellisel juhul on vähehaaval nii käe, kui ka toidu ärajätmine võimalik.
Ja nagu öeldud – NB! Jälgi energiat ning seejuures ole täpne!
Lisa kommentaar