Tegemist on Tüübi 14 jäljega. Vanust on koeral 11 nädalat. Nagu eelmises jäljeloos kirjutasin, on kutsikas arenenud jõudselt ning ta suudab vastu võtta positiivset ja negatiivset tagasisidet ning teha sellest järeldusi ning samuti on oluliselt paranenud ta kontsentreerumisvõime. See loob aga väga head eeldused jäljel edasiliikumiseks. Eelmises loos oli jutuks, et nüüd sai kutsikale hakatud õpetama jäljeajamise tehnikat. See tähendab, et liikuda tuleb samm – sammus ning jäljed maha talluja on astunud vasak – parem- vasak – parem. Minu jäljekoolitusloogikas on väga oluline tähtsus sellel, et koera koolitamisel oleks võimalikult vähe konflikte ning vastuolusid, mis koeras segadust  esile kutsuvad.  Ma leian, et see on koera suhtes aus, kui asjadel on kohe õiged nimed ning poolel teel ei muudeta  töötamise loogikat. See on põhjuseks, miks ma võimalikult varakult alustan kohe samm – sammus jälje õpetamist ning siit loogilise järjena jätan osaliselt ära ka toidu.

Kui te astute sammu rohu sisse ning panete sinna toidupala, siis kummardage nuusutama. Te tunnete toidu lõhna, aga mitte sammu lõhna. Korrutage nüüd see läbi koera haistmise koefitsendiga. Kuivõrd sellisel juhul üldse koer tunneb seal seda taustal olevat sammu lõhna, kui seda ületab meeletu kogus toidu lõhna. Minu loogika järgi peab koer õppima ajama jälgi mis viivad toiduni (või pallini jne.), mitte ajama toitu.  Minu arust on ikka väga suur vahe sees, kas koer ajab jälge või koer ajab toitu. Kui koer ajab toitu, siis ühel hetkel võttes toidu jäljest ära, kaob ju tegelikult see, mida aeti ning see kindlasti tekitab koeras konflikti. Kui koer ajab jälge, siis lihtsalt toidu vähenedes on vaja pikemalt ja kaugemale otsida, et toitu leida. Samas ma ilmselgelt noomiks ettevaatlikusele. See tee ja loogika, nagu mina koolitan nõuab koera tundmist ja lugemisoskust ja iga järgnev samm toetub eelnevale. Kui eelnevad sammud ei ole tehtuid, siis viib toidu kiire ärajätmine tugevale motivatsiooni langusele või lohakusele ning sealt on juba kiire edasiminek närvilisusele ja kogu jäljetöö lagunemisele. Lugege läbi kõik eelnevad jäljelood ning lugege juurde Sportkoera blogist ja Sportkoera kodulehelt jäljekoolitusartikleid ja saate paremini aru.

Antud trenn oli Tüübil esimene trenn, kus jäljelt kadus osaliselt toit.  Samme oli kokku 60 , jäljel oli 4 nurka  (üks neist ei olnud enam  kahe jalaga seisma jäädult tehtud) ilma toiduta same oli ca. 15- 18 (täpselt ei lugenud).  Pikim tühi jupp oli 5-6 sammu. Jälje vanus oli 35 minutit.  Esimene tühi peaks kindlasti olema 2-3 sammu. Kui teha 1 samm, siis  õpetate koera jooksma, sest koer tunneb ülejärgmise sammu toidu lõhna ja kiirustab sinna. Ilmselgelt ei ole sellises situatsioonis aus koera selle eest negatiivselt mõjutada. Kui samme on rohkem, siis see on oluliselt selgem.  Samas ei tohi olla esimene tühi ka pikem, sest kutsikas ei ole alguses suuteline pikemat tühja tegema. Ajades tühjasid samme, aitan ma koera käega suunates ja rihmast mõjutades sarnaselt, nagu talle juba eelnevalt toiduga osas tuttav oli.

Kui vaatate videot, siis pöörakegi tähelepanu just minu sekkumise hetkedele, millal ma aitan käega ja millal juhin rihmast. Käega näitamisel on oluline jälgida, et ei osutata otseselt jälje peale. Koer peab ikkagi ise jälje leidma, muidu tal tekib arusaam, et omanik teab kus jälg läheb ning ise otsima ei peagi. Täpselt smaa lugu on ka rihmast juhtimisega- tuleb maksimaalselt võimaldada koeral ise ajada.  Algusest peale olen üritanud selliselt, et nurkades lasen rihma lõdvemaks ning koer leiab ise tee.