Ma täiesti adun, kuidas mingitel lugejatel on juba jäljest  kõrini ning tahaks näha videoid toiduga treeningutest ja mängust. Luban, et järgmise loo kirjutan just mängust ja panen juurde ka video. Mäng on tegelikult hästi arenenud ning riidest kalts on asendunud uue vahendiga ja juurde on tulnud ka käsklus “anna”. Aga sellest siis  juba järgmisel korral. Järge on ootamas tegelikult ka möödunud nädalavahetusel Sportkoera laagris filmitud jäljevideo, kus Tüüp ajas 1 tund ja 40 minutit vana jälge (93 sammu pikk) , mille pikim toiduta jupp oli 13 sammu ning sel sisaldus ka nurk.

Aga nüüd  siis  tänane lugu. Tänane lugu on eriline. Selleks teeb ta fakt, et ühe loo sees on kokku kolm videot kolmest järjestikusest jälje trennist. Tüübil on videotel vanust 11 nädalat ning tegemist on rohujälgede vahele tehtud 3 mullajälje tsükliga. Tüüp on vahepeal õppinud päris hästi tehniliselt ajama rohujälge ehk saab aru liikumisest vasak – parem, mõistab, et tühjad jäljed viivad toiduni ning oskab ka vastu võtta positiivset ja negatiivset tagasisidet. Minu koolitusfilosoofia ütleb, et kutsikale peab kohe algusest peale tutvustama erinevaid pinnaseid, et ta areneks ning omandaks laiapõhjalisema kogemuse. Ilmselgelt loob see tulevikku silmas pidades palju parema fundamendi, kui lähenemisnurk, kus koera kogu jälje algus on ülesse ehitatud täpselt ühesugusel põhjal. Tegemist on Tüübi 15., 16. ja 17. jäljetrenniga

Esimene mullajälg sai tehtud teeehituse kõrval asuvale mullapinnale, kus ei olnud veel külvatud rohi ülesse tulnud. Tegemist oli üsna raske pinnaga, kuna nagu ka videost on näha, on ehitajad haljasala loomisel raha säästnud ning tegemist pole just musta mullaga vaid üsnagi savi ja liiva sisaldava pinnasega. See oli vihma ja päikese käes ka üsnagi kõvaks vajunud. Tegin koerale ca. 55 sammu pika jälje koos 3 nurgaga jättes sisse 2-3 ja 4-5 sammuseid tühje juppe. Kuivõrd pinnas oli väga raske, siis jätsin jälje seisma vaid 10 minutiks ning nagu ka videol on hästi näha üritasin käega suunates aidata tal õiget rütmi leida. Arvestades, et tegemist oli koera esimese nö. mullajäljega ning üleminek mahlaselt rohult pea lõhnatule liivasele pinnasele oli üsnagi järsk, jäin mina jäljega väga rahule. Videost on hästi näha, et kutsikas on mõnevõrra raskustes, kuid samas osadel juppidel ajab väga hästi. Oluline ongi just antud treeningu juures see, et koer tunnetaks, et sellline pinnas on alistatav ning saaks positiivse kogemuse.

Teine mullajälg sai tehtud järgmisel päeval. See oli haritud mullapõld, mis oli ka päikese ja vihmade koosmõjul üsna kõvaks vajunud. Kõndides kummikutega sealt üle jäid jäljele vaevuaimatavad sammud. Pinnal oli kohati üksikuid rohu osasid ning risti kulgevaid traktorijälgi. Tehes jälge, toonitasin ma samme natuke tugevamini, et see siiski selgemalt eristuks. Minu soov oli, et kindlasti sammul oleks muust pinnast natuke erinev lõhn ning et jäljel oleks ka natuke vanust. Jälg seisis enne ajamist ca. 25 minutit. Jälje pikkus oli ca. 60 sammu ning sellel oli 2 nurka. Esimene nurk oli tühi, teises oli toit.  Tühjad jupid jäljel olid 2-3 ja 4-5 sammu. Kui te videot vaatate, siis  esimeses nurgas ma küll kõnnin veidi kaamerast välja, aga siiski  on hästi näha, et kutsikas tegi selle tühja nurga väga kiirelt ja hästi. Samas toiduga nurk oli pigem raskem. Probleem seisnebki selles, et tihti toidult tulev lõhn kandub tuulega laiali ja tekitab seetõttu segava toidulõhna fooni. Kui te vaatate videot, siis  on hästi näha, et minu sekkumise osakaal on oluliselt väiksem kui see oli eelmisel videol.  Kuskil 7 – 8 sammu peale algust jookseb koera nina alt mood mingi suurempõrnikas, mis juhib ta tähelepanu kõrvale ja seetõttu pean tugevamalt sekkuma. Ülejäänud osas on see vajadus märksa väiksem. Koera osavam töö ongi tingitud asjaolust, et ühest küljest kutsikas juba kohanes natuke teistsuguse pinnasega, kuid samas oli antud põld ju ka pinnaselt lihtsam, kui eelmine liivane põld, mistõttu koer tundiski teatavat kergendust.

Kolmas video on tehtud taas üks päev edasi (kolm mullajälge olid kolmel järjestikkusel päeval). Siin oli jäljel pikkust taaskord 55 sammu ning sees 2 nurka. Tühjasid samme jällegi  2-3 ja 4 – 5 kaupa ning kokku 16 tühja. Esimene nurk ilma toiduta, teine toiduga.  Jäljel vanust 20 minutit.

Skeem on järgmine. Skeemil on punasega tühjad sammud, mustaga toidusammud.

Kui nüüd võrrelda neid kolme videot, siis siin viimasel on näha juba koera enesekindlust pinnase suhtes. Minu jaoks oligi antud jälg tõestuseks, et nüüd on koer omandanud antud pinnase ja suudab seda valitseda.  Seetõttu ma ei näinud enam vajadust mullale jääda, vaid liikusin rohule tagasi. Antud mullajälgede sari peaks tooma välja selle, et kuidas on vaja teha alati 2-3 jälge, kui muudetakse pinnast ning mitte vahetama põldu enne, kui koer on selle töötamise oskuse nö. omandanud. Samas pole jälle mingit mõtet jääda pusima ühele pinnasele, sest see ei ole arendav. Ilmselgelt oleks ma võinud teha mullal veel 5-6 jälge ning oleks saanud filmida lõpuks väga ägedaid videoid, kuidas koer üsnagi tühja jälge ajab, aga see pole eesmärk. Soov on ikkagi ennekõike ehitada ülesse hea motivatsiooniga, enesekindel ning erinevatel pinnastel stabiilselt töötav koer, kes teeb parimaid sooritusi vanuseklassis 2-3 aastat ja sealt edasi. Arvestdes, et antud videol on koer saamas kohe – kohe 12 nädalaseks pole just paha ajamine mõeldes ja asjaolule, et nurgad on tühjad ja sees on 4-5 pikkuseid tühje juppe.