Otsustasin võtta MM-i reisile Tüübi kaasa ning jääda lootma, et ehk pääseb ka starti. Olin juba ette veendunud, et kui isegi starti ei pääse, siis reisil saadav kogemus on tulevikku silmas pidades korvamatu väärtusega.
Saabusime Ukrainasse võistluyspaika laupäeva öösel. Sõitsime esimese päevaga Poola – Leedu piirile ning siis järgmise otsaga ca 16 tunniga kohale. Et reis koertele liiga raske ei oleks, tegime iga 3-4 tunni tagant jalutamispeatusi.
Pühapäeva hommikul saime kätte treeningpõllud ning otsustasime teha esimesed treeningjäljed. MM- l pidi üks jälg toimuma mullal ja teine rohul. Vaatamata asjaolule, et sealne muld oli oma struktuurilt, koostiselt ja tõenäoliselt ka lõhnalt totaalselt erinev meie mullast, tekitas mulla suhtes siiski mõningast enesekindlust asjaolu, et olin enne sõitu minemist treeninud mulda. Seega otsustasin esimese treeningjälje teha rohul või õigemini viljas. Koer, kes pääseb kevadel mullalt või kulult esimest korda rohelisele murule on nagu vasikas, kes on oodanud terve talve väljalaskmist. Rohus on lõhna kordades rohkem, kui mullal ning sinna jääb ka jäljest väga palju rohkem lõhna. Kuivõrd mul koer nägi rohelist pinnakatet Ukrainas esimest korda peale pikka talve, olin veendunud, et koera suhtumine ning selllest lähtuvalt ka meeleolu vajab korrigeerimist ning häälestamist. Seetõttu tundus mõte, teha esimene jälg viljas mõistlik. Nagu selgus esimese jälje mahapanemise käigus, oli see roheline viljapõld kõike muud, kui roheline aas. Esiteks on vili palju hõredam, kui rohi, teisalt lähtuvalt sealsest pinnast oli vilja all savine kõvaks vajunu dpõhi, mis pikemaaegse kuiva tõttu oli üsnagi kivikõvaks muutunud. See mõjutas k a koera tööd. Koer küll kiirustas veidi rohkem, kui kdusel mullal, kuid lähtuvalt kõvast põhjast ja hõredast viljast oli siiski ettevaatlik. Tagantjärgi ei oska isegi öelda, kas koer üldse kiirustas või oli see kiirem liikumine tingitud hoopis kahest autos veedetud päevast. Igatahes läks trenn väga palju paremini kui oleks lootnud. Eks tempot aitas tagasi hoida ka üsna kuum ilma, kus temperatuur kõikus 22-25 vahel ja päike siras pilvetul taevas.
Otsustasime õhtul proovida jälge teisel viljapõllul, kus vili oli tihedam ning veidi kõrgem. Seal töötades jäi juba selgelt silma, et see oli koera jaoks mõnevõrra lihtne ning koer kippus kiirusta,ma ning sellest lähtuvalt lohakusvigu tegema. Nüüd oligi vaja teha valik. Kas üritada jännata viljas edasi ning üritada järelejäänud väheste trennidega kohandada Tüübi suhtumist ja tempot viljaga või proovida ikkagi mulda. Mõlemat kahjuks ei oleks jõudnud. Eks see ongi suur puudus, et FH MM id toimuvad nii vara kevadel, et meil ei ole rohelist veel kuskil. Kuigi suurem osa Euroopast võistleb juba veebruaris rohelistel põldudel, siis me näeme rohelist põldu heal juhul mai alguses. Seetõttu ei saanud ka enne reisile minekut koera rohelisel ajamiseks ära häälestada ning arusaadavalt see mõjutas hoiakut.
Teisel treeningpäeval ehk esmaspäeval panin jälje mullale. Peab tunnistama, et see muld oli hoopis midagi mud, kui meie mõistes muld olla saab. Et mõista pinnase koostist võiks rääkida pigem liiva- savi segust. Mingi taoline kollane ollus oligi seal päikselõõsas kõvaks kuivanud. Panin Tüübile lühemapoolse, kuid nõudliku jälje. Tegin nurki traktoriradadesse ning valisin liikumiseks kõige raskemad võimalikud suunad. Vanuse lasin ca. 4 tunni peale. Koer oli raskustes. Võib öelda, et üsnagi võitles ennast lõpuni. Mõnevõrra üllatas, et need olud koos palavusega mõjusid ka väsitavamalt, kui oleks arvanud. Aga eks ju tõsi oli ka see, et Eestist teele minnes ei olnud koera jäljefüüsis mitte saavutanud seda taset, mida oleksin tahtnud. Jällegi süüdi hiline kevad ning seetõttu väheseks jäänud jäljetrennid. Kuivõrd koer sai üsna kõva võitluskogemuse otsustasin järgmise jälje teha veel samal päeval ning teha selle lihtsa nii ajaliselt kui ka ülesehituselt. Selle ajas koer ilusti, kuid läbi paistis väsimust. Otsustasin sarnaselt teiste tiimiliikmetega, et annan teisipäeval koerale täispuhkuse ning kolmapäeval teen vaid lühikese häälestusjälje mullal. Selleks lühikeseks jäljeks oli ca. 140 sammune ühe nurgaga jälg, millel vanust ca. 1,5 tundi. Edasi oleks tulnud juba võistlusjälg. Nagu te lugedes aru olete saanud, ei saanud just kiidelda sellega, et kohapeal häälestamiseks oleks aega liialt palju olnud. Tegelikult sai teha mõlemal pinnasel vaid 2 tutvumisjälge ning koera kohandumisest antud oludega ei olnud kindlasti võimalik rääkida. Ehk siis viljapõllul koer veits kiirustas ja oli pigem lohakas ning mullapõllul jäigi läbi mängimata selline ca. 3 tunnine jäljekogemus. Minu emotsioon möödunud päevadest oli selline, et isegi kui ma starti ei pääse, olen kuhjaga rahul saadud kogemuse üle. Mul tekkis võimalus
- katsetada, kuivõrd on võimalik koera sedavõrd lühikese ettevalmistusajaga häälde saada ning millest jääb kõige rohkem puudu
- proovida koera kahel sedatüüpi põllul, mida Eestis mitte kuskilt võtta ei ole
- katsetada, kuidas mõjutab kahepäevane pikk reis Tüübi olekut j ameeleolu
- katsetada, kuidas mõjutab kiire hüpe jahedast ilmast palvusse Tüübi töövõimet
- katsetada, kui terviklik või kui rabe saab üldpilt olema ning mis on need peamised detailid, mis panevad üldpildi murenema.
Kõikidele loetletud küsimustele olin ma tegelikult selleks hetkeks juba vastuse saanud, kui tõmbasin loosi ja selgus, et pääsen starti. Lisan siia videojupi sellest treeningjäljest, millel vanust oli 4 tundi :
Lisa kommentaar