Astusin kunagi Royal- Canini uksest sisse ja küsisin, et kas neile võiks pakkuda huvi blogi, kus kirjeldan oma koera trenne ning arengut alates kutsikaeast kuni MM –i stardini. Soov oli panna kirja see rada, mis saab alguse 8 nädala vanuse kutsikaga ning viib välja MM i stardini. Tõmmanu dloosi ja pääsenud starti, oligi see MM i start käes.

Konkreetses Ukraina piirkonnas polnud sadanud mitu nädalat. Temperatuur oli 30 kandis ning savine põld oli hästi kõva.

Tüübi esimene jälg oli viljapõllul. Meile loosiga sattnud viljapõld oli üsna madal ning väga hõre. Kohati olid sees lausa suuremapoolsed täiesti tühjad alad, mis lähtuvalt kõvast savisest pinnast olid rasked koerale töötada.  Täiesti selgelt loosiga ei vedanud, sest järgmisel päeval toimunud viljapõllu stardid olid ühtlases viljas, mis asus veiid madalamas piirkonnas ning seetõttu oli pind veidi lihtsam. Tüübi esimene sirge läks diagonaalis külviga. Hõredad diagonaali kulgevad viljaread selgelt segasid koera . Kuivõrd vahele tulid ka täiesti tühjad alad, siis tegi koer esimesel sirgel päris palju tööd, et jäljel püsida. Esimene nurk oli kohe teravnurk, mis kahjuks sattus täiesti tühjale alale. Koer jõudis teravnurka, tegi ilusa pöörde ning jõudes tühjale alale jäi kõhklema. Läks tagasi nurka ja otsis taas jälje ülesse ning jällegi jõudes tühja kohta kaotas selle. Niimoodi kordus see mitu korda jäljest. Mul tegelikult tekkis juba pähe mõte, et siin me siis nüüd lõpetamegi. Lihtsalt niivõrd meeletu tundus see, et kui koer on juba 4-5 korda sama teed kulgenud ja pole jälge leidnud, et kuidas ta siis üldse selle suudab leida. Aga leidis !  Ja siis saabus veel samal sirgel ristuv jälg, otsa teine teravnurk ja jälle ristuv.  Selles mõttes on Tüübi treening liikunud õiges suunas, et ta ei lagunenud ära kohates ühe stressiolukorra otsa kohe teist jne. Ta teadis, et ta peab läbi närima ning seda ta ka tegi. Samas oli selge, et ta kaotas sellesse jälje nö. esimesse veerandisse meeletu koguse energiat. Jälg toimus keset päeva kõige kuumemat aega, koera jälje füüsis ei olnud mitte parimas korras ja siis ta kaotas veel otsimise peale suure osa oma energiast. Kogu see pilt ei näinud hea välja. Seetõttu ma otsustasin lasta koera mõnevõrra kiiremas tempos liikuma, kaotades sellega veidi punkte, kuid andes sama koerale hingetõmbeaega. Selline valik oli õige ning aitas koeral taastuda.  Jälje teise poole töötas koer hästi ning teenis igati ausalt välja 82 punkti.  Esimene start oli tehtud ning see oli õnnestunud ning koeral oli vanust selleks hetkeks vaid 3 aastat ja üks nädal ning ta oli selle MM i kõige noorem koer. JA üldse läbi aegade FCI IPO- FH l startinutest noorim koer.

Teine jälg toimus mullal. Eelnevalt olid neil mullapõldudel põrunud paljud maailmanimed. Nende hulgas valitsev maailmameister ning mitmete riikide meistrid. Arvestades Tüübi vanust ja senist kogemust  oli mul juba ette tunne, et kui nüüd mullal peaks tulemus tulema, siis see oleks äärmiselt ebaloogiline, sest terve pinu väga palju suurema kogemusega väga palju vanemaid koeri oli samadel põldudel läbi kukkunud. Miks ma peaks arvama, et Tüüp on neist ni palju parem? Kusjuures olud olid selgelt raskemad, kui kahel esimesel päeval startinutel samadel põldudel, sest kuiva ilma tõttu kasutati samu põldusid kaks korda. See tähedans, et Tüübi jäljel olid ees juba eelnevad jäljed ning kõndimised, mis kuiva ilma ja soojuse tõttu olid hästi sarnase iseloomuga, kui ka need uued maha kõnnitud jäljed. See tõi kaasa ka selliseid põrumisi, kus koer võttes stardist jälje üles, liiku sedasi hoopis eelise päeva jälge pidi, mis oli sealt nö. poole meetri kaugusel paralleelselt. Paraku nii ka läks. Minu jälg sattus sellisele mullapõllule, kus pool põllust oli suhkrutaolise tumedama mulla peal ning teine pool kivikõva savi-liiva pinnal. Nii veider, kui see ka pole, Tüüp ajas tegelikult paremini sellel kõval pinnasel. Tegelikult läbikukkumine saabuski just tumedal osal. See tume muld meenutas nagu suhkrut või rannaliiva. Sinna astudes ei formeerunud selget jälge, vaid selline nö süvend, nagu oleks seal miski olnud. Selliseid „süvendeid „ oli aga põllul palju. Täiesti selgelt ei sidunud see sõmer „suhkur“ ka lõhna. Seetõttu hakkas Tüüp kasutama mõnevõrra silmi. Saatuslikuks sai asjaolu, et seekord kasutati MM l põlde kaks korda ehk alal, kus me töötasime oli juba all lisaks meie jäljele ka üleeemise päeva jäljetegija jälg, koerajuhi jälg, kohtuniku jälg ning ka teistkordne jäljetegija kõndimine.  Ehk siis jälgi oli palju ja samavõrd oli lõhna vähe. Tüüp töötas küll täiesti talutavalt ära sammude hulgast ca. 40% jäljest ning siis kahjuks lahkus põllul olevale vanemale jäljele. Eks selle põhjuseks oligi asjaolu, et üritades kasutada rohkem silmi kui nina läks ta lihtsalt visuaalselt jälgedega kaasa. Põllul olevatele vanadele jälgedele oli läinud ka veel mõned teised koerad. 

Sellel fotol olen ma peale jälje lõpetamist oma jäljelõigu põllu ääres.

Peabki vaid tõdema, et tulemust meil küll seekord summas ei tulnud, kuid eks see olekski antud oludes olnud mõnevõrra palju loota. Noil põldudel kukkusid läbi ca. pooled koerad ning kõik võistlejad rääkisid nagu ühest suust üsna keerulistest tingimustest ja rasketest põldudest. Eks läbikukkumine on ju alati mage lugu, kuid siiski ütleks ma, et ma tajun seda MM l käiku pigem võidu kui kaotusena ning seda ennekõike arvestades koera vanuse ning kõigi muude asjaoludega. Lisaks kõigele muule sain ma kaptenina kaasa aidata Eesti võistkonna edukale esinemisele, mis tõi meile kõigi aegade kõrgeima ehk  5 meeskondlik koha.