Kuigi MM il starti pääsemine on kuni võistluse eelõhtuni lahtine, valmistan Tüüpi ikkagi ette sellise loogikaga, et äkki õnn naeratab ja pääsen starti.

Külmale perioodile järgnes õnnneks soojenenmine ning kuni ärasõiduni jälgede treenimisega enam probleeme pole olnud. Kokku jõuan teha 13 jälge. On seda vähe või palju? Minu mõõdupu järgi natuke vähe. Puudu ei jää palju, kuid siiski mingi 6-7 trenni oleks rohkem tahtnud teha. Mul on kõik tehtud jäljed dokumenteeritud ning skeemid olemas, kuid ma ei hakka neid sii akopima, kuivõrd lugu läheks liiga pikaks.

Ütleks iseloomustavalt seda, et iga vahepealse jäljega  (8,9 ja 10) tõstsin jälje pikkust, tegin täpsuse arendamiseks sisse väikeseid kaari. Lisaks oli kõikidel jälgedel ohtralt ristuvaid ning teravnurki. 10 jälg oli neist pikim ning küündis kuhugi 1800 sammuni.  Vaadates koera tööd võiks ta olla veidi täpsem, kindlasti peaks tal olema parem vastupidavus ning ristuvatele ta küll pole kordagi läinud, kuid sellegipoolest ma ei tunne ennast ristuvatel 100% kindlalt.

Pikemalt kirjutaks jäljest 11, mille osas panen siia ka skeemi ning jupi videot. See jälg sai tehtud pühapäeval ehk siis 5 päeva enne ärasõitu.  Eesmärk oli teha hästi nõudlik jälg, mis arendaks vastupidavust, järjepidevust ning mõnevõrra ka täpsust. Jäljel oli 18 nurka, millest  5 teravnurgad, 8 ristuvat ning algus läks välja postist kõrvale (mitte otse). Jälg oli Mari tehtud ning vanust 4,5 tundi. Pikkust oli ca. 2400 sammu.  Olud olid üsna nõudlikud, kuivõrd puhus 14-15 m/sek tuul siis oli see jälje väga ära kuivatanud ning ka muidu polnud jälge üldse näha. Jälg oli sedavõrd halvasti mullal nähtav, et kui mul poleks olnud ajamiseks GPS-i , siis ma tõenäoliselt oleks hätta jäänud.

Siin siis jäljeskeem

Enne alguspunkti möllasin peas oleva kaameraga ning see tõstis koera instinkti veits kõrgeks. Sellest lähtuvalt läks ta antud jäljeolusid arvestdes jäljele veits lohakalt. Kuna jälje algus oli lisaks oludele ka muidu veidi keerukam, siis kulutas koer esimese 200 – 300 sammu peal ära juba üsna suure koguse energiat kaotades mitu korda jälje ning nähes üksjagu vaeva selle leidmisega. Üldistava märkusena võibki öelda, et koer nägi kogu jäljetöö  aja väga palju vaeva. Selgelt olid olud väga palju raskemad, kui koera hetketasemega olek nö. valitsetav olnud. Kui ma olin koeraga jõudnud kuhugi 1600 sammu peale, siis ma tegelikult jäin isegi kõhklema, et huvitav, kas selllise tööga koer ikkagi suudab lõpuni ajada. Mind ei huvita mitte see, et koer jõuaks jälje lõppu, vaid see, et koer töötaks ennast jäljelõppu. Mind huvitas see, et koer üritaks kuni lõpuni välj anäidata ülesse aktiivsust ja otsida lahendusi. Kuivõrd jälg oli väga raske ning k apikk, siis see panigi koera võimed üsna pirii peale. Sügisel nö. hooaja lõpus poleks ma kahelnud hetkekski, et koer ei jaksa lõpuni. Praegu oli aga koera jäljeajamise füüsis täna väikesele treeningute arvule ja jälgede pikkusele, mitte just nii hea. Kokku ajasime me seda jälge 56 minutit ning põhimõtteliselt koer töötas kogu selle jälje.  Ta kaotas jälje ära mitmeid mitmeid kordi, kuid iga kord otsis lahendust. Mõnel korral ma aitasin teda oma positsiooni valimisega, et ta paigutuks jälje suhtes selliselt, et leiaks jälje kergemini. Kuid kordagi ei aidanud ma teda nö. välja. Võimaluste piires ajasin pikemapoolse rihmaga ja lasin meelega koeral jälje ära kaotada, kohati seda isegi soodustades.

Mulle tegelikult väga meeldis, et koer jaksas otsida peaaegu kuni lõpuni. Vaid viimased sadakond sammu oli näha, et ta analüüsivõime langes märgatavalt.  Kokkuvõtvalt ütlekski, et kui te vaatate seda videot, siis  võib see näha kohati välja üsna julma seiklemisena, kuid minu loogika järgi ei oleks saanud olla enam paremat trenni. Mul on tegelikult video kogu jäljest, kuid kahtlen, kas leidub inimesi, kes viitsiks seda tund aega vaadata. Seepärast panen siia juurde kuskilt keskelt ca. 20 minutilise lõigu. Video kvaliteet võiks veidi parem olla. Kuna töötlesin ta väiksemaks, et ülesse laadimine ei vältaks igavikku, siis kohati läks video veidi uduseks.  Kui vaatate seda videot, siis saate päris hästi aru, millises skeemilõigus seen

Kuivõrd antud nädalasse oli mahtunud lisaks jälgedele ka kuulekuse trennid ning 3 varrukatrenni, siis järgnev päev kulus ära puhkamiseks.

Järgmine trenn sai olema lihtsam.  Eesmärk oli, et koer saaks jälge ajades tagasi veidi enesekindlust, mis pika ja raske jäljega mõningase hoobi sai. Tahtsin, et koer saaks ajada jälje selliselt, et see näeks välja võimalikult ideaalilähedane ning ei oleks liiga pikk.  Jäljel oli pikkust ca. 1000 sammu, 11 nurka, 8 ristuvat, 2 kaart . Vanust jäljel oli 2,5 tundi ning tegin jälje ise. Üldiselt jäin rahule. Koer ajas üsna selliselt nagu sooviks näha ning trenn täitis eesmärki.

Jäänud on veel tänane trenn. See saab olema taas pikk. Sooviks teha kindlasti kuhugi 2000 – 2500 kanti. Vanust aga jätaks 2 tunni ringi ning teeks ka üleminekuid mullalt rohule ja tagasi.  Meie rohi muidugi on hetkel väga kaugel tegelikust rohust oma iseloomu ja lõhna poolest ning olen üsna veendunud, et see tekitab kindlasti Tüübis seal kohapeal teatava instintkitõusu ning lohakus esilekerkimise. Rohus on lõhna nii palju, et see võib koerale tunduda jalutuskäiguna pargis. Seetõttu arvan hetkel, et jõudes paigapeale treenin seal pigem alguses rohtu, et koera ka rohuga kohandada ning siis teen häälestuseks vaid ühe mullajälje.