FCI IPO – FH MM –d toimuvad üsna tavapäraselt aprillis. Üldiselt pigem aprilli teises pooles, aga samas tuleb ette ka aprilli alguse võistlusi. Eelmisel aastal toimus MM Venemaal mai teises pooles ning see oli täiesti erandlik ja ebatavaliselt hiline aeg. Põhjuseks on asjaolu, et põlde on võimalik maaharijatelt saada vaid kuni teatud hetkeni ning arvestdes, et mujal Euroopas on kevad ikka palju varajasem, kui meil, ongi võistlused üsna varakult. Meil Eestis on selle aasta kevadel aga lumevaip tõeliselt visa lahkuma. Eks märts on ikka üldiselt alati olnud rohkemal või vähemal määral talvekuu, kuid seda, et veel peale 20-ndat märtsi isegi Tallinnas normaalselt suusatada saab ei tule ikka väga tihti ette. Kui panna nüüd kokku meie hiline rohkema lumega kevad ning Ukrainas juba aprilli alguses toimuv MM, siis ongi suhteliselt raske valmistada koera ette MM iks.

Jätkuvalt on õhus 50/50 võimalus, et me Tüüübiga üldse starti ei pääsegi. Registreerunuid on küll väljahõigatud  maksimaalsest numbrist 4  koera vähem, aga samas on ka reserve üksjagu palju ennast kirja pannud. Lootes ikkagi võimalusele, et õnn naeratab, olen üritanudki siin talvistes oludes koera võimalikult hästi häälestada.

Tegelikult saab jälge treenida igasugustes oludes. Tuleb vaid leida mõistlikke ülesandeid, mis antud oludega sobivad. Lumega ja talvel saab teha tegelikult ka huvitavaid jäljetrenne, kuid nö suures pildis on võimaluste valik üsna kitsas. Seepärast oleks ikkagi tore, kui lumi lahkuks.

Alustasin Tüübiga jäljetreeningutega lumes. Tegin sellise ca. 300 sammuse jälje, millel oli sees kaks nurka. Treeningu peamine eesmärk oli koer lihtsalt jäljel nö. liikuma saada. Et ta saaks aru, et nüüd peaks jälle nina kasutama ja jälje seest leiab ka toitu. Koer ajas minu silmis jälge hästi, kuid sisuliselt peale esimest poolt sirget oli juba selgelt näha, et ta hakkas lisaks ninale kasutama ka üsna palju silmi. See ongi lumes treenimise juures kõiga vastikum kõrvalnähtus, et väga lihtne on õpetada koer kasutama liialt silmi. Okei, võiks ju treenida silmaklappidega, aga minu jaoks kulgeb kuskil ikkagi nagu mõistlikkuse piir. Need, kes ütlevad, et treeni öösel, siis ei saa koer silmi kasutada, petavad ennast lihtsalt selle teadmisega. Koer ei ole nii loll loom, et kui sügavas lumes kulgevad inimese jalajäljed, sisi isegi pimedas läheks ta sellelt rajalt lumme sumpama. Samas eristub puhtas lumes jälg ümbritsevast värvita- lõhnata-maitseta H2O lumest ka väga selgelt (palju rohkem kui rohul või mullal).

Arvetades asjaoluga, et koer hakkas lumes silmi kasutama, oligi hea ehitada ülesse järgmine lumetrenn. Seekord sai tehtud veidi pikem jälg ning ka nurki 2 tk rohkem. Jälje käis maha võõras inimene ning vahetult enne ajamist jalutasin ma sinna sisse igasugust jama . Tegin serpentiine, lähedal kulgevaid paralleelseid sirgeid ning nurkadesse Mosti ristid. Eesmärk oli, et lisaks rahulikemale lõikudele kus kulges silmaga nähtav jälg, mis meelitas kasutama silmi, järgnes sellele kohe selline lõik, kus jälgede sigrimigri pani koera analüüsima. Lumes näevad ju kõik jäljed välja ühesugused ning koer peab kasutama nina, et aru saada, millised on õiged jäljed. Minu meelest täitis see trenn oma eesmärgi ilusti. Koer tegi piisavalt vigu üritades silmi kasutada ning oli sunnitud rohkem keskenduma ninale, et vigadest välja tulla. Samas tundus mulle, et koera silmadele ümber lülitumine “puhastel” lõikudel oli sedavõrd kiire, et palju enam  lumes mütata ei tohi. Vastasel juhul hakkab asi vales suunas libisema.

Järgmise jälje tegin selliselt lumme, et see oli kõnnitud eelmise päeva sigri-migri peale ning siis mingites lõikudes jõudis tee äärde, kus tänu kaldus teetammile oli lumi ära sulanud. Minu eesmärk oli, et jäljel oleks nö. kolm erinevat töötamise tingimust:

  • puhas lumine ilus jälg, mis meelitab silmi kasutama
  • sellele järgnevad rohkem segi tallutud alad, kus peab kiirelt ümber kohanema ninale
  • ning siis sisse pikitud rohused alad, kus tuleb kiirelt kohanduda silmadelt ninale ning lisaks muutub ka jälje lõhn

Minule väga selline treening meeldis, sest see täitis väga hästi hetke eesmärke ning arendas koera analüüsivõimet.  Jälg läks üldpildis jästi ning ma jäin tulemusega väga rahule. Seda jälge filmisin osaliselt ka ise mobiiltelefoniga, mistõttu saan siia panna osade lõikude  videod

Nüüd oli tegelikult treening sellises faasis, et enam rohkem ei kannatanud lumel teha.  Teoreetiliselt oleks võinud veel mõelda välja ülesandeid ja probleeme, kuid mõeldes MM le oli vaja keskenduda veidi teisele keskkonnale. Sõites autoga veidi ringi leidsin veidi rohkem sulanud teeperve. Lumevaba oli ca. 200 m pikk ja 7-8 m lai teeäär. Teeperve suurim probleem minu silmis on see, et sinna on läbi talve kogunenud igasugust saasta – tolmu, soola jne. , seetõttu ei ole teeperved just minu lemmikud. Paratamatult hingab koer sealt seda tolmu ninna ning see ei ole tervislik.  Suutsin sinna teeäärele mahutada sellise jälje milles sisaldus 5 täisnurka, 2 teravnurka ja 2 kaart ning pikkust ca. 500 sammu tuuris.  See oli ka maksimum, mis välja mängida andis.  Treeninguga jäin rahule, kuivõrd ta täitis oma eesmärki. Antud oludes ei olnud enam silmi võimalik kasutada ning sai teha tööd  töö täpsusega.  Samas oi oi kui väga tahaks juba mullale, et tõesti TÄPSUST treenida. Paratamatult on rohus lõhna nii palju, et täpsuse treenimiseks sedavõrd palju oskavale koerale, nagu Tüüp, on suhteliselt keeruline.

Nüüd andsin koerale paar päeva puhkust ja ootasin lume sulamist. Leidsingi esimese sellise põllu, kus oli võimalik rohupõllule panna veidi pikem . Sai tehtud ca. 900 sammune jälg, millel oli sees nii täisnurki, kui ka teravnurki.  Aga ikkagi jätkuvalt tahaks treenida täpsust. Koer ajas hästi, kuid ajamispildis oli ta veidi lohakas. Arusaadavalt võib ta ka veidi lohakas olla, sest sellise suhtumisega suudab ta antud jälje läbi töötada üks silm kinni. Paraku lähtuvalt ilmaoludest oli see aga ainuke põld mida sai kasutada.

Järgmise trenni tegin taas samal põllul. Sedapuhku koos ristuvatega. Jälg oli võõras ja mina käisin sisse ristuvad. Paraku pikkus jäi jälle 1000 tuuri.  Ristuvatel oli koer natuke liiga kontrolliv. Minu jaoks on see loogiline, sest rohul ajamisel on ta hetkel veel mitte piisavalt keskenduv ning seetõttu vajab ristuv jälg kontrollimist. Ehk nagu öeldud, väga oleks vaja täpsustrenne.

Järgmine jälg oli analoogne . Õnnnestus kasutada teist rohupõldu, mis oli vahepeal ära sulanud ning tänu sellele teha veidi pikem jälg ja paigutada sinna ka rohkem ristuvaid.  Jälg sisaldas  lisaks täisnurkadele ka 2 teravnurka ning kitsa kaare.  Üldises pildis ütleks taas, et jälje ajamine oli täiesti rahuldav, kuid tahaks saada rohkem täpsust, mis paratamatult viis ka ristuvatel suurema kontrollini.

Nüüd siis saabus lõpuks see õnnepäev, kus ühe rohupõllu ääres sulas osaliselt puhtaks ka mullapõld. See võimaldas teha jälje, mis oli osaliselt rohul ja osaliselt mullal ning mullale ehitada täpsust treenivaid lõkse ja ülesandeid.  Kuigi kohati sai mullal vajutud sisse pea põlvini täitis treening eesmärgi väga hästi. Lõksude ja analüüsi lõikudega sai treenitud täpselt seda, mida vaja.

Seis on siis hetkel selline, et MMi reisini on jäänud 2 nädalat. Vaja oleks treenida veel mullal täpsust ning samuti kasvatada jälgede pikkust  arendamaks koera vastupidavust. Kui ma eelnevalt antud kirjatükis muretsesin peamiselt täpsuse üle, sisi tegelikult selleks, et ajada kaks 1800 sammust jälge kuskil suurvõistlustel, peab koeral olema väga hea jälje ajamise vastupidavus. Seda ei ole võimalik treenida ratast sõites või palju varrukatrenne tehes. Seda saab treenida vaid pikkade jälgedega. Mu koera füüsis on hetkel tõenäoliselt parim, mis ta kunagi varem on olnud, kuid siiski väsib ta ca 900 – 1000 sammu peal selliselt, et raskemate ülesannete lahendamisel on selgelt näha, et kontsentreerumine pole enam vajalikul tasemel.  Kui mõelda 2 le nädalale, siis seda muidugi on veidi vähe, et töötada nii täpsusega (mis eeldab lühemaid ja väga palju raskemaid jälgi) ning vastupidavusega (millel jäljed on üksjagu teise ülesehitusega). Kui te loete veel tagantjärgi läbi Tüübi valmistumise sügisesteks eestikateks, siis sealt on näha see nö. ideaalpilt, kuidas sai nii täpsust kui pinnaseid kui ka pikkust treenitud. Aga eks tuleb võtta antud tingimustes välja parim, mis võtta saab. Ja nüüd saabus jälle talv öiste ligi 10 kraadiste miinuskraadidega ning mullapõllud külmusid jälle lahedalt ära.